kollaborant

Üksindus ja üksildus ei ole sünonüümid, nende vahel seisab teeviidana defineeriv valik. Ühel on ja teisel mitte. Üksindus on sunnitud, sind on sinna lükatud, püüdes igavesti sellest välja roomata, saatjaks kägistav tolm ja eesmärgiks inimlik kontakt. Üksildus on seevastu mõnes mõttes üksinduse antipood (pealtnäha samasugune rähklemine) kuid kantuna soovist kuulata iseennast, omi mõtteid, oma häält. See on soov end lõigata ära ja nupust välja lülitada ning on tihti sama raske, kui end seltskonda poetada ja seal kohmetult naeratada, ja (peale paari klaasi), maotut nalja heita. [tuttav?]

U oli kaasajooksik, ta tahtis alati olla keskel. U läks alati magama kujuteldavale auditooriumile midagi jutustades, seletades ja vaieldes. U tõusis hommikul üürgava muusika peale, tegi tualeti ja läks välja kekslinna, kus peaväljakule aetud autokastis lõugas nokamütsi ja peegelklaasist prillidega tuntud vananev raadiohääl ergutavaid sõnu teda kuulama jäänud linnarahvale. U seisis otse tema ette ja püüdis näole manada oma kõige huviäratavamat nägu. Ta oli oma unistuse lävepakul, lootes südamest, et ükskord teda kõnetatakse ning küsitakse see saatuslik küsimus.
Kuid ka täna polnud tema päev. Temast ei tehtud välja, vaadati kaugelt üle tema pea ning mikrofon küünitati temast mitu meetrit eemal seisvale sinise peaga tütarlapsele.
“Jah... ma soovin tervitada oma poissõpra...eee... ja kõiki kes mind tunnevad! Pange pidu!“Milline häbematus! Need olid olnud ometigi tema enda, U, sõnad! Plagiaat! Vargus!
Kui muusika keerati vaikseks ja higist leemendav DJ autokastist maha ronis ning lonksu vett rüüpas; kui välja ilmusid tüdinud nägudega koristajad ning kõlarid pakiti kokku, jalutas U nimme kõige liiklusrohkemat maanteed pidi kaubanduskeskusesse. Ehk täna jälle, mõtles ta salamisi…
(Teda tõmbas rahvarohke tänav. U kunagiseks suursündmuseks oli olnud kohutav liiklusõnnetus, mille tagajärgede uurimiseks trügis ta küünarnukihoope jagades esiritta, et seejärel ammuli sui vahtida purustatud koljusid ja ära lõigatud jäsemeid. Tal õnnestus talletada stseen üksikasjalikult ning ühel kollektiivi kokkutulekul saabus tema senine tähetund: tal õnnestus kirjeldused lõpuks kalapeana letti lüüa. Teda kuulati! Ta oli keegi! Ta oli tähelepanu keskpunktis!)
Kaubanduskeskusesse jõudes sättis ta end saiariiulite juurde ja vahtis ootusärevalt pereisadele ja – emadele näkku. Jällegi ta lootis, et tema poole pöördutakse kui igivana tuttava poole, keda pole ammu kohatud ega kätt surutud. Ta unistas, et nende huulilt lenduks temale suunatud küsimus: “kuidas sul, vanapoisil, ka läheb? Mida teed? Oled ikka veel seal firmas laohoidja?” Ta igatses jutujätku ettepanekut "tule teeme tagaõues väikese õlle ja grillime vorsti" mida aga kunagi ei juhtunud.

U oli/on inimene, kes üle kõige ihkab saada üheks massist ja masiiga üheks: olla temaga ja tema sees, kõrval, taga ja ees. Ud vaimustasid massüritused, sündmused, kuhu inimesed ei kogunenud mitte etenduse/kontserdi/tantsu enda pärast, vaid et teha igavesi ja kiiresammulisi ringe publiku seas, püüdmaks oma võrku tuttavaid, registreerimaks tuntud ja kuulsaid inimesi.
U luges alati raamatuid, millest juttu tehti, püüdes tulutult välja lugeda sealt seda seda, mida teda pandi sealt lugema, kuulas muusikat, mis vallutasid edetabeleid, et tunda emotsiooni, mida teised samal ajal temaga jagasid.

Kundera defineerib ühes raamatus sõna kollaborant:
üha uued ajaloolised situatsioonid paljastavad inimese alati olemas olevaid võimalusi ning võimaldavad meil neile nimi anda. Nii omandas sõna koostöö natsismivastase sõja ajal uue tähenduse: olla vabatahtlikult räpase võimu teenistuses! /…/
Kui sõna on kord leitud, märkame üha enam, et inimese tegevusel on koostöö iseloom. Kõiki neid, kes ülistavad massimeedia kära, reklaami idiootlikku naeratust, looduse unustamist, vooruse seisusesse tõstetud pealetükkivust, tuleb nimetada modernsuse kollaborantideks.

neoliberaal

Ta tuli mulle vastu jõe ääres, spordihoone taga. Katki kulunud nailonriidest sinine jope seljas, käised sproti- ja toiduõlis määrdunud. Püksid oli ta vist äsja shalomist saanud, kuid ka neile oli juba koerasita plekk peale jäänud. Jalas kummikud, paksult kellegi oksega koos. Nägu mädanes, sealt kiirgas vastu avatud prügikast. Ta tuli üsna lähedale. Peremees, kas äkki leidub üks suits. Muidugi ma andsin, pakkusin tuld ka, selle peale lendas kohale tema noorem kompanjon, võidunud kilekas üll ja heleroheline suusamüts kuklasse lükatud. Ka tema tahtis suitsu. Andsin siis tallegi. Vaiksed tänusõnad, millele lisati, et elu on ikka tõesti kehv. Astusin edasi, kuid pöördusin siis ümber. Äkki ma teadsin üle mitme nädala, mida tahan teha.
Kas ma võiksin teiega kaasa tulla? Imestus, suurem isegi kui see, kui ma neile tõesti suitsu pakkusin. Ma liipasin neil kannul, järgnesin hoovist hoovi, prügikastist prügikasti. Lugesin hasardist, mitu pudelit nad leidsid, vedasin kaasa end taarapunkti, kus 50 aastane tädi käsi jagas kivistunud ilmel sente, tõmmates käe kohe tagas ja ulatades kärbsemustast pimenenud aknast kaks odekolonnipudelit. Lubasin neile välja teha salaviina, nad muidugi teadsid, kust seda saada.
Pudel kaenlas, sammusime raudteejaama poole. Astusime sisse mahajäetud puumajja vaksali tänaval. Istusin otse nurka lükatud prügihunniku keskele, surusin küüned kilukarpide, poolikute liisunud võipakkide, hallitanud kilekottide ja teab kust ilmunud cd plaatide keskele. Ja ma olin üle tüki aja õnnelik, mul oli midagi teha-lugeda kokku päevateenistus, võtta otse pudelist punnsuutäis, kraaksuda vahele, et lihtne leib ja konserv peaks olema õhtusöök ning jagada oma kogemusi, missuguses Ragn-Sellis täna kõige parem saak oli. Kiruda jobusid, kes viskavad puruks õllepudeleid, et need killud kätte lõikaksid, kui konteineris kogemata käega juhtud ringi ajama. Luksuda salaviinast, jagada laiali sigarette, minnes lõpuks üle konidele, mida vanem oli hoolikalt ükshaaval ja pikkuse järgi ühte võitopsi korjanud. Ma tahtsin, et ka minu nägu omandaks samasuguse pundunud ilme, hammastest kukuksid välja plommid ja igemed veritseksid. Ma tahtsin kuuluda sellesse suletud vennaskonda, jagada oma kogemusi sellest, kust saab metalli, kuidas seda isolatsioonist vabastada ja kaasa rääkida odeka hinnatõusust läbi viimase kolme-nelja aasta. Lõke, mis põrandal tossas, ähvardas iga hetk süüdata põrandalauad, sest põhjaks olnud plekitükile virutai juba ägeda vaidluse järel mitmendat korda jalaga. Lõhnas mädanema läinud õunte, kuse, sita ja inimväärituse järgi. Miski vajutas sepavasarana mu laugudele ja mu pea vajus tahapoole, otse roostes heeringakarpi, kuhu oli tilkunud peotäis vett.
Tõusin ja leidsin end üksi. Kõndisin haisvana kodu poole, mulle visati kõõritades arglikke kaastundepilke. Vahtisin neile kõigile selle peale pikalt otse silmamunadesse, pilk pöörati ära, aga ma ei jätnud neid rahule, vaid käisin neil järel, anudes “Peremees, peremees, aita mind välja, kaks krooni. Bussirahast jäi puudu, vaata mind ma olen ju veel noor mees, 25 polegi veel täis. Hakkasin jah jooma, aga narkotsi ei tee! Ausõna, ei tee! Anna raha” Ma jälitasin neid niikaua, kuni kakskümmend krooni täis. Ostsin selle raha eest suitsu, ja vaatasin oma teel läbi kõik prügikastid, eraldades seal klaaspudelid ja plekkpurgid ülejäänud sodist, ladudes need väärtuslikud aarded järgmise sõbra jaoks ilusti ritta. Mul oli oma eesmärk
Kodus läksin vanni ja pesin end puhtaks, valisin oma parimad riided, mis polegi ju kõige odavamad. Ees ootas väike teatriskäik ja pidu. Võtsin kassast piletid ja juhtisin oma kaaslase istekohale. Naersin, tõin näite, kuidas silme ees rulluv kõrgkultuur meenutab ühiskonna toimimist marksistliku mudeli järgi, ainult küsimus pole mitte klassivõitluses per se, vaid on kodanikud, kes tahavad midagi, mi neile ei kuulu ja räägivad, et rikastelt tuleks võtta, sest see on õiglane. Naeruväärne tõepoolest, tehke, kurat ise algul tööd ja koguge raha, siis hakake seda kulutama! Jobukari, rikkus toodab rikkust ja sellest saavad osa ka vaesemad kihid, kui nad on korralikud. Aga kuradi narkarid ja muud asokad mingu perse tõepoolest. Neile ma küll kunagi oma raha ei anna ja miks peaks riigi rahakott teisiti käituma?!
Pidu oli tavaline, normaalne seltskond, kus mehed jõid algul õlut, hiljem viskit ning tüdrukud kekutasid nende vahel pikajalgsed klaasid käes, ääred huulepulga jälgedega kaetud. Kõik olid kõvad vennad, kes oli teinud eile seda ja toda, kes käinud seal ja seal. Seks, joogid ja naised ja raha ja töö. See oli mu vennaskond, suletud, kuhu ma tahtsin nii väga kuuluda. Hääled läksid valjemaks, saabus kurtmise ja raevu välja elamise aeg. Kust saab rohkem raha, missugusest firmast makstakse, kust saab paremaid asju, missuguses poes ma nägin neid mõistlikuma hinnaga. Surusin oma küüned kõrvalistuva pruunisilmse ja üsna hea figuuriga naise tagumikku. Silmalaudadele vajus koorem telliskive, pea vajus puuviljavaagnasse, kus lõhnas arbuuside ja poolikult kooritud mandariinide järele.
Tõusin, ja lonkisin kodu poole. Mulle tuli vastu üks “eksinud hing”, marutõbine ilast tilkuv rebane, sitased kummikud jalas, oksega koos sinine jope seljas, ereroheline suusamüts silmile tõmmatud. “Peremees, anna kaks krooni, sa näed, ma pole ju vana, ma olen lihtsalt kehvade olude ohver, naine jättis maha, sõbrad peksid läbi, politsei vedas kainerisse… Anna kaks krooni, sõidan koju maale, mul seal tööots ja puha, peremees, peremees…”
Seisatasin ja haarasin minu kõrval higist lehkava ja luuaga tolmu keerutava vanamehenässi käest tema tööriista. Sama hooga virutasin jotale imelise hoobi vastu ta külmast punaseks tõmmanud kõrva. Peksin teda, nagu üks reporter telekast oli soovitanud. Fucking ilalõug! Kuradi ühiskonna viljarott, kes kotti täita ei oska, aga, raisk, minema veab tonnide viisi, täitmata isuga. Peksin teda südametäiega, mul oli jälle midagi teha
Astusin rahunenult mõne kilomeetri ja märkasin ahvatlevat prügikasti. Avasin veel rohelise kaane, kust värv oli juba hakanud kooruma. Upitasin ennast poolenisti sisse ja ladusin sealt leitud kuus õllepudelit ja kümmekond plekkpurki ilusti kahte ritta. Ülikond oli küll rikutud, kuid vahet polnud, heategu oli tehtud. Olin lõpuks midagi ühiskonnale tagasi andnud.

idee vang

Idee sünnib mõttevälgatusest, äkki näed üsna selget lahendust. Vaikselt, kuid järelejätmatult ajab ta juuri, kasvatab uusi mõttevarsi, uuristades vankumatult edasi ja edasi. Lõppematult püüad sa siduda otsi kokku, kinni toppida mõtteauke. Aga, kui, äkki on lahutamatud kaaslased, mitte kunagi sind maha jättes.
Mingil hetkel tunned sa, et võrestik on valmis, lahendus on gestaapolikult lõplik. Mõttest on saanud idee.
Ettevaatlikult paljastab ta siis mõtte ning püüab näidata, kuidas see arenes keeruliseks süsteemiks, kus pole murdunud hammasrattaid ega väändunud polte. Esialgu teda loomulikult kuulatakse, kõik on uus ja huvitav- enneolematuse lõhn levib köökides, sigaretisuitsust tiinetes ja pimenevates baarides, maha aetud veinist ja viinast rõsketes elutubades, niiskuse ja koerasita järgi lõhnavates parkides, grillvorstist rasvastes tagahoovides. Kuulajate meeleheitlikkust tähelepanust haaratuna läheb ta üha rohkem hoogu, iga mõttejuure sünnist ja arengust saab omaette lugu, lisades vajalikku põnevust. Hetketi takerdudes, kuid siis jälle otsa leides, omandab idee tema silmis üha enam ja enam geniaalsust. Jahvatades ja jahvatades ei pane ta tähele korduvust, kartes kaotada aega ja sellega paratamatult kaasnevat tüdimust ning tähelepanu kaduvust hüppab ta üha uuele mõtteotsale.
Täiuslik, kõikidest otsest kinni seotud mõttekera hakkab lahtikerimise asemel tükelduma ühesugusteks värvuseta juppideks. Ta näeb seda, alustab otsast, ja jõuab tagasi surnud punktide pessa, kus kõik siblib silme ees. Tekivad nihelemine, köhatused, provokatiivsed haigutamised. Meeleheitlikult püüab ta kõige kiuste näidata, et lahendus, nii imeselge, on tema käeulatuses. Väsima hakkav publik kostitab teda vaheküsimustega, mida ta ei kuule ega suuda seega mõista, sest on ikka veel oma idee keskpaigas. Ta on selleks korraks läbi kukkunud.
Ta alustab algusest, mõttevälgatusest, tükeldab kõik, et seda kõike otsast kokku panna. Teeb väsimatult muudatusi, lükkab esimesi kõrvale, teisi asendades, kolmandaid ümber asetades. Jällegi tundub idee oma lõpetatuses täiuslik, geniaalselt lihtne ning sepahaamrina lööv.
Arglikult teeb ta uue katse, kuid ta ei jõua kaugemale esimestes lausetest. Ta märkab pilkavaid irveid ja sosinaid, mida saadab avalik silmapilgutus. Ent ta jätkab, väsimatus ärevuses ja ootuses, et sihikindlus on midagigi väärt. Ta muutub tüütavaks, sõbrad eiravad tema konstruktsioone, manavad nägudele kannatajanäo ja püüavad teda teelt eksitada kõrvalise lobaga ja tühipalja klatšiga. Vanemad teevad näo, et nende mõistus on taolisteks ajuharjutusteks liialt jõuetu, tuttavad ignoreerivad avalikult, lausa skandaalsell-demonstratiivselt.
Ta ei jäta jonni, idee on tema mõtetesse happena söövinud, oma ideaalsuses pole sellega ju muud teha kui seda väljendada. Tasapisi näeb, et kõik ta probleemid ja ülesanded on lahendatavad sedasama ideed kasutades, nad muutuvadki tasapisi ideeks endaks. Jah, seda tuleb vaid piisavalt järjekindlalt, selgelt ja efektselt selgitada, arusaadavaks teha. Võib heita kõrvale ja eirata mõningast keerulisust, kesksed teesid tuleb muuta lapselegi mõistetavaks.
Tema segast pominat ei kuula enam keegi, kui aeg-ajalt keegi jääbki mõtlema, annetades halastavalt tema ideestikule mõned minutid, siis tunduvad kogu pominast kuulduvad laused naiivsed, äärmuseni lihtsustatud, reaalsust eiravad ning seega kasutud.
Uksed tema ees ja taga on sulgunud ja praodki kitti täis topitud. Tema aga mõtleb, ennastunustavalt konstruktsioone luues, lahti lõhkudes, uuesti ehitades, neid selgitada püüdes ning tutvustades. Ta on vang. Idee vang.

huvitav

huvitav...