kollaborant

Üksindus ja üksildus ei ole sünonüümid, nende vahel seisab teeviidana defineeriv valik. Ühel on ja teisel mitte. Üksindus on sunnitud, sind on sinna lükatud, püüdes igavesti sellest välja roomata, saatjaks kägistav tolm ja eesmärgiks inimlik kontakt. Üksildus on seevastu mõnes mõttes üksinduse antipood (pealtnäha samasugune rähklemine) kuid kantuna soovist kuulata iseennast, omi mõtteid, oma häält. See on soov end lõigata ära ja nupust välja lülitada ning on tihti sama raske, kui end seltskonda poetada ja seal kohmetult naeratada, ja (peale paari klaasi), maotut nalja heita. [tuttav?]

U oli kaasajooksik, ta tahtis alati olla keskel. U läks alati magama kujuteldavale auditooriumile midagi jutustades, seletades ja vaieldes. U tõusis hommikul üürgava muusika peale, tegi tualeti ja läks välja kekslinna, kus peaväljakule aetud autokastis lõugas nokamütsi ja peegelklaasist prillidega tuntud vananev raadiohääl ergutavaid sõnu teda kuulama jäänud linnarahvale. U seisis otse tema ette ja püüdis näole manada oma kõige huviäratavamat nägu. Ta oli oma unistuse lävepakul, lootes südamest, et ükskord teda kõnetatakse ning küsitakse see saatuslik küsimus.
Kuid ka täna polnud tema päev. Temast ei tehtud välja, vaadati kaugelt üle tema pea ning mikrofon küünitati temast mitu meetrit eemal seisvale sinise peaga tütarlapsele.
“Jah... ma soovin tervitada oma poissõpra...eee... ja kõiki kes mind tunnevad! Pange pidu!“Milline häbematus! Need olid olnud ometigi tema enda, U, sõnad! Plagiaat! Vargus!
Kui muusika keerati vaikseks ja higist leemendav DJ autokastist maha ronis ning lonksu vett rüüpas; kui välja ilmusid tüdinud nägudega koristajad ning kõlarid pakiti kokku, jalutas U nimme kõige liiklusrohkemat maanteed pidi kaubanduskeskusesse. Ehk täna jälle, mõtles ta salamisi…
(Teda tõmbas rahvarohke tänav. U kunagiseks suursündmuseks oli olnud kohutav liiklusõnnetus, mille tagajärgede uurimiseks trügis ta küünarnukihoope jagades esiritta, et seejärel ammuli sui vahtida purustatud koljusid ja ära lõigatud jäsemeid. Tal õnnestus talletada stseen üksikasjalikult ning ühel kollektiivi kokkutulekul saabus tema senine tähetund: tal õnnestus kirjeldused lõpuks kalapeana letti lüüa. Teda kuulati! Ta oli keegi! Ta oli tähelepanu keskpunktis!)
Kaubanduskeskusesse jõudes sättis ta end saiariiulite juurde ja vahtis ootusärevalt pereisadele ja – emadele näkku. Jällegi ta lootis, et tema poole pöördutakse kui igivana tuttava poole, keda pole ammu kohatud ega kätt surutud. Ta unistas, et nende huulilt lenduks temale suunatud küsimus: “kuidas sul, vanapoisil, ka läheb? Mida teed? Oled ikka veel seal firmas laohoidja?” Ta igatses jutujätku ettepanekut "tule teeme tagaõues väikese õlle ja grillime vorsti" mida aga kunagi ei juhtunud.

U oli/on inimene, kes üle kõige ihkab saada üheks massist ja masiiga üheks: olla temaga ja tema sees, kõrval, taga ja ees. Ud vaimustasid massüritused, sündmused, kuhu inimesed ei kogunenud mitte etenduse/kontserdi/tantsu enda pärast, vaid et teha igavesi ja kiiresammulisi ringe publiku seas, püüdmaks oma võrku tuttavaid, registreerimaks tuntud ja kuulsaid inimesi.
U luges alati raamatuid, millest juttu tehti, püüdes tulutult välja lugeda sealt seda seda, mida teda pandi sealt lugema, kuulas muusikat, mis vallutasid edetabeleid, et tunda emotsiooni, mida teised samal ajal temaga jagasid.

Kundera defineerib ühes raamatus sõna kollaborant:
üha uued ajaloolised situatsioonid paljastavad inimese alati olemas olevaid võimalusi ning võimaldavad meil neile nimi anda. Nii omandas sõna koostöö natsismivastase sõja ajal uue tähenduse: olla vabatahtlikult räpase võimu teenistuses! /…/
Kui sõna on kord leitud, märkame üha enam, et inimese tegevusel on koostöö iseloom. Kõiki neid, kes ülistavad massimeedia kära, reklaami idiootlikku naeratust, looduse unustamist, vooruse seisusesse tõstetud pealetükkivust, tuleb nimetada modernsuse kollaborantideks.