raadiost kuuldud lood

Kuuldud dialoog raadiost

DJ: võtame järgmise helistaja, Tere!

V: tere

DJ soovite soovilugu ja tervitada, jah?

V: jah

DJ tervitage siis

V: tervitaks okasroosikest, ää, ja eee Pillet ka

DJ: kes see Pille siis veel on

V: üks sõbranna

DJ: et siis okasroosikese kõrval veel jah?

V. mhhhh

DJ: ei noh õige kah, alati peab ikka mitu rauda tules olema, eks?

V: ja jah, muidugi

DJ: Okasroosike torgib ka vahest?

V. jah, ikka, kogu aeg

DJ: olete te mõnikord haiget kah saanud?

V: ähahh, just jõulude ajal

DJ: et mis siis juhtus?

V: ma ei tea, noh, naine jättis maha

DJ: jättis kohe niisama maha?

V: jah, noh,

DJ: et siis kudas, saatis smsi või meili vä?

V: ei no ma ei tea, noh, mitte midagi ei saatnud, jättis maha... noh...läks minema

DJ: oi kui kurb. okeei, soovilugu?

V: ma sooviks selles 98 aastahiti plaadi pealt viies lugu, I miss thing, sellest Armagentonnist...

DJ: Nojah, sulle siis see lugu...
DJ: aga jah, kui ikka naised maha jätavad, siis on tõesti vaja kaotatud aeg tagasi teha ja mitut rauda tules hoida?

V: ja jah, jumala õige, noh

DJ: Veiko, kuule,a miks naine su siis ikkagi maha jättis?

V: ma ei tea..... noh

Haarasin maast sulanud lund ja neelasin sellest nõrenevat porivett. Hea, maitseb nagu kana.

esmaspäeval oli saatekavas muudatus

Ma ei taha enam vaadata rääkivaid päid
Helesiniselt ekraanilt, tegemas nägu
Et hoolivad
ei taha enam ajalehest uudiseid häid
et tänavail hetkel on möllamas rahu
need skandaali noolijad

tahan näha oma filmi idi aminist
kes neid meeldivaid päid
sõi ja külmkappi toppis
ja tegi nägu
et hoolib
ning tänavail ebasobivaid tappis

erand/kord

Ei olnud enam võimalik eristada reaalsust unenäolisusest ning mõnede inimeste jaoks ka soovunemlikkusest. Õhus oli imalat lämbust, segatuna roosalise ootusärevusega.

Kõik juhtus kiiresti. Blitzkrieg vääris oma nime. Nad ilmusid vanadekodudest, lipud lehvimas, juuksed heiklemas, kepid õrritituslikult püsti, ratastoolidest väänatud sõjanuiad kurjalt õhku lõhestamas. Täpsest põhjusest nagu ei saanudki täpselt keegi aru. Olevat üles kaevatud kellegi vanurite eestvõitleja säilmed, et teisaldada need maantee äärest pargipingi lähedale. Aga seal ju oli nende kaasvõitleja kondid igapäevaselt palju lähemal...
Nende näod olid äravahetamiseni sarnased. Kivistunud, lohku vajunud, kortsud üleöö süvenenud, ning nahk kaotanud igasuguse värvuse peale karjuva betoonhalli. Nende raev oli kummastav ja magneteeruv, robotlikult ühtlases rivis, kuiva häälega mingis segases keeles kiunudes, veeresid nad üle haljasplatside ja parkide, purustades laviinina kõik ette jääva. Nad rüüstasid jalgu jäänud kaubanduskeskused, peksid sisse sigaretiputkade aknad, võttes kaasa ning krabades hommikumantli hõlmade vahele Pere ja Kodu ning Videviku viimaseid läikivkaanelisi numbreid. Nende mass näis lõppematu ja peatamatu. Ühtlase lainena lõikasid nende rivid läbi kumminuiade, kilpide ja kiivrite luited, rulludes neist üle, jättes need abitult sõlmekeeratuna seljataha vedelema ja kibedalt kiruma.

Sama äkistelt lõppes kõik.

Nad olid ühtäkki vajunud tõusvasse päikesesse. Maha jäid purustused ja šokeeritud rahvas.

Muutused tulid pea sama äkitselt. Üleöö muutus sõnavara, isegi inimeste tavaline hääletoon.
„Neist“ räägiti tasakesi, pea sosinal, häält maha surudes. Kasutati kõiksugu hüüd- ja tuletis- ja uusmõisteid. „Neid“ mainides vaadati kilavil silmil enda ümber, korraks heideti pilk kaasvestleja silmi, ning suruti siis see kähku uitlevalt kõrvale. Seevastu patriotism arenes nagu pärm ahju kõrval: ühtäkki kougiti kuurialustest välja sinna hallitama jäetud rohelis-must-punased trikoloorid, õpiti kiiruga ära riigivande kolm esimest salmi. Igaühe kuuerevääril leidis koha pisikene „me olme sinuga, juht“ pross.
Korstendest väljusid patriootlikult meelestatud vabatahtlike korrakaitsjate salgad, kes igal jõudehetkel neile tasuta jagatud hantlitega musklit kasvatasid ja hurraa hüüdeid harjutasid. Skeptilisest ja mitteusaldavast rahvast sai üleöö ühte heitev mesilaspere, igaühel pisikene astel vaenlase valmiduses ootusvalmist võbeles.
Kritiseerimine polnud ühtäkki enam moes, või, mis ma räägin, see oli kohatu, teotuslik akt.
Sest. Juht tõi ju rahva ühte, lubades neid kaitsta viimsepäeva ja –hingetõmbeni. „Ei iial enam“ muutus ülipopulaarseks lööklauseks, mis pandi laulu sisse, mida iga rahvaliige vahetpidamata ümises. Vähesed mittenõustujad- käputäied „ühiskonda oma uurimisobjektiks pidavad“ „teadlased“, mõned joodikust ja elust võõrandanud õpetlased, niisama värdjatest logelejad ja raamatusõbrad varustati igavese reeturi ja vaenlase käsilase sildiga. Õigustatult. Kamoon, ei! neid ei kiusatud ju taga, neid ei heidetud vanglasse mädanema, jumala pärast, neile ei kihutatud kuuli selga (kuigi, arvestades seda, millal nad otsustasid oma sisemise ja tõelise olemuse/meelsuse paljastada, poleks see võib- olla barbaarne ju olnudki), ei, ei, ei... neid lihtsalt ignoreeriti, vaadati pisut kõõrdi, näidati näpuga ja neid sunniti oma ametikohtades siniseid mütse kandma. Riigiteenistujatest vaenlase käsilased muidugi tehti kiiresti üleliigseteks.
Olge mõistlikud, kõik oli heaks kiidetud, küsitlused näitasid, et juhi populaarsus tõusis, kasvas ja kiirenes, lüües rekordi rekordi järel.

Situatsioon muidugi oli tõsine ka. Loomulikult polnud juttugi, et keegi võiks hakata meelsust avaldama. Tule taevas appi, uut mässu ja sellega kaasnevaid purustusi tuli vältida. Toetust võis (vaikselt) muidugi avaldada, seda küll valitsevale riigikorrale, ja selle garandile-juhile. See ei pannud riiki eksistensiaalsesse ohtu, vaid väljendas muret oma kodumaa puutumatuse eest. Vastuseis aga tähendaks provokatsiooni, lubamatut punase joone räiget rikkumist, mis oleks sütitanud vanakodu keldrid uue vihkamisega.

Kes julgeski oma avalikus kohas mõne sigadusprovokatsiooniga hakkama saada- näiteks tuututas lapsevankri külge seotud hoiatuspasunat, kui möödus juhi suure portree alt- seda saadeti manitsema riigi parimad ja eeskujulikumad korrakaitsejõud.

Me peame heitma nõnda ühte!!! Kes ei heida, kirjutagu end välja või viskame sinu eest! Ajad on ärevad! Vandenõu ei hoiata ju end hüüdega!

Elu läks edasi, kahju taastati aeglaselt, meediakädistamise saatel. Õhus püsis veel pinget, riigiaparaat ei väsinud seda meelde tuletamast. Inimestele isegi meeldis. Kord oli majas. Rahva eest hoolitseti. Viimaks.
Oli saabunud usk, et keegi, keegi seal üleval tõesti ei tee vigu, ei eksi, ei tagane.

Mingi hetk ei mäletatudki, mis tähendas võimu kritiseerimine, üle meie valitses meeldiv konstruktiivsus. Polnud enam nii ebameeldivat riigijuhtide omavahelist sõimlemist ja sopaga ülevalamist. Polnud enam ju kellegagi sõimelda. Vastased olid maadligi või kolinud oma „tõelisele“ kodumaale. Interneti mõnitamiskampaania patriootlike kodanike poolt oli küpsetanud oma meeldivad viljad. Rahval oli parem, polnud vaja otsustada, selle eest hoolitses eksimatu käsi sinu enda eest.
Oli soe, muretu ja kuiv tunne.

Open Forum Day

Xyz: essa!
Oz: tere:D...hõõkk!
Tegudemeez: Mis meil siis täna teemaks. Põlvkonnad. Muidugi, eks ole. Linnart Priimäe ja Juske ajad on siis tagasi, aeg tegeleda generatsioonide kronologiseerimisega. Aa, et kohe oodatakse manifesti, teatud sõnadesse raiutud õlvkonnakirjeldust, mille abil lahti seletada pareguste noorte traagika ja eneseotsingud? Lihtne ju: juba mainitud „Tartu sügise“ lõnkaritele järgnes revolutsiooniliste teksatagide ja soomeTv ihalejate sugu, millele omakorda istus teatud aja pärast otsa pintsaklipslaste seltskond. Ja pärast seda? Meil on ju tegemist „pohhui“põlvkonnaga, suva ja ükskõik on nende tegu-, side-omadus-, ja abisõna. Polegi vist rohkem vaja öelda. Märksõnaks sobiks ka kõikehõlmav „reality“, kuid see on pigem lööksõna maailma 90+ ühiskonna kohta ja lootusetult ekspluateeritud.
Ats: Ei, ma ei ole nõus, kindlasti mitte. Ühe osaga siiski, generatsioonide järgnevus on mul sarnane. Jah, oli võitjate põlvkond- inimesed-noorukid, kes said täiskasvanuks õigel ajal, et haarata ja krabada kõik endale, mille avanenud kirstukaaned paljastasid. Pole mõtet seda pikemalt ja värvikamalt kirjeldada, trügiti jah seifi manu ning mammonajahil taoti üksteisel ribid ja nosplid sisse. Pärast seda kasvas üles põlvkond, mille profiili on sõnastanud Tyler Durden: (mille iga tattnokk filmi vaatamise järel enda signatuurina hakkab kasutama, sellest tegelikult aru saamata)
„God damn it, an entire generation pumping gas, waiting tables; slaves with white collars. Advertising has us chasing cars and clothes, working jobs we hate so we can buy shit we don't need. We're the middle children of history, man. No purpose or place. We have no Great War. No Great Depression. Our Great War's a spiritual war... our Great Depression is our lives. We've all been raised on television to believe that one day we'd all be millionaires, and movie gods, and rock stars. But we won't. And we're slowly learning that fact. And we're very, very pissed off”. Kuid siit edasi meie arusaamad lahknevad, tegudemeez, või täpsemini, moodustavad eri tasandid. Sina näed järgmises põlvkonnas James Deani tagasitulekut, omamoodi ajaloo kordumist, küll mitte perverssuse või farsina. Nii näed sa „pissed off“ põlvkonna lapsi tegelastena, kes on ammu unustanud, mille pärast nende isad ja nüüd nad ise tegelikult vihased on. Nii pole neil pole enam täitumatust meediast peale surutud, kuid luhtunud unistusi ja sellest tekkinud seesmiselt pulbitsevat raevu.
Tegudemeez: Jah, nii see on, eks ma ole sel teemal pikalt kirjutanud. Ka siin. Aga sa ise? Oled nõus, et uus generatsioon on seltskond tuimureid, kellel kõik on „pohhui“ ja kelle üle valitseb „indifference“ pühakiri? Sinu kirjeldus ülal sarnaneb ju minu ettekujutusele „põhjuseta mässajate“ pealetungist...
Ats: Ei, asi pole nii lihtne, las ma jätkan oma mõtet. Põlvkondi ei saa lahutada meie üldisest ühiskonnakäsitlusest ning siin me oleme juba varasemalt kokku leppinud, et seda iseloomustab postmodernism (ülla-ülla). Mäletad vast küll, kõik see, mis Hesse Stepihundi tuhandekillulistes peeglitükkides tabavalt allegoriseeritud on. Seega. Ma väidan, et üks kategooria kui arhetüüp on ammu samamoodi killustunud, nüüd peame me tüpologiseerima ning tabavate (ei, vaimukate!) nimedega varustama rea allkategooriaid ja nende allkategooriate allkategooriaid. Igast subtüübist, ei, allkategooriast saab omaette manifesti, igasse allkategooriasse kuulub ka erinevaid alltüüpe. Ühiste nimetejate leidmine neile on väga väga raske, kui mitte võimatu.
Tegdudemeez: noh, olgu, kuid üldistada on alati võimalik.
Ats: Jah. Võtame vaid ühe näite allkategooriatest: üks nn subfoldereid, mis minu vaatluste ja hinnangute järgi on kiirelt kasvamas. Ma nimetaks seele subfolderi kui „partisanid“, sest nad pärinevad otseselt põhjuseta mässajate põlvkonnast, olles nendega orgaaniliselt seotud. Kuid nende mässuviisid või –meetodid on nülitud või õigemini öeldes, repressiivvõimalustega kohanenud. Hetkel pole tähtis, kuidas või kelle poolt, oluline on, et nende viis oma viha ja surutus välja elada on kärbitud. Sa ei näe neid plakatitega tänaval, kaikad käes ja huuled väsimatust röökimisest pragunenud. Sa ei karda neid, sest nad ei loobi süütepudeleid ega purusta pesapallikurikatega autoaknaid. Kaugel sellest. Nad ei võta ka sõna rahvakoosolekutel ega auditooriumites. Nad ei kirjuta ajalehtedesse oma nime ja pildiga. Kuid nad erinevad sinu kirjeldatud pohhuistidest. Nad hoolivad, neile läheb korda, aga nad on tunda saanud, mida tähendab avalik tähelepanu ning kui valusalt võib see otse vastu hambaid anda. Neile on selge, et kusagil struktuurides on hunnik andmeid nimede ja piltidega, mis ootavad sobilikku kasutust, et „teisitimõtlejat“ või „mässajat“ avalikult alandada. Kes on jäänud vahele alastuse või nurkakusemisega, kes on seksuaalselt vabameelne või kõõrdsilmadega. Nii nad matavad end anonüümsuse betoonpunkrisse, et püüda sealt piludest paberkuulipildujast tulistada. Vorme on mitmeid: näiteks anonüümsed blogid, foorumid, kommentaarid, internetiavarustes levivad video- ja laulumanifestid. Neil on küll kannatust kui Ukraina partisanidel, kuid nende tragöödia seisneb samamoodi organiseeerimatuses: neid ei kuula keegi ning üksikuid jalamehi on kerge välja nuhkida ja suitsutada, kui vaid keegi viitsib. Aga kokkuvõttes on „nad“ sellegipoolest valmis klahvide alla pressitud pesapallikurikaga saatusele ja ühiskonnale vastu hambaid andma.
Tegudemeez: Aga allkategooriad „Hea ja pulli pärast“ ja „tulnuka“ (see filmist tuttav seltskond)? Kõiksugu „autopeded“ ja „kahetoobimehed“? On ju ka huvitavad nähtused, mis vajaksid psühhoanalüüsi?
Ats: Ee, ei. Ei paku pinget. Noorteplebs jääb alati, tehnoloogilise revolutsiooni järel on neil nüüd lihtsalt teised väljundid. Huvitavam allkategooria on pigem „varjatud ekshibitsionistid“ Seltskond, kes elab halvasti varjatud pseudomaailmas, luues endale väsimatu järjekindlusega identiteete paralleelmaailmas, mis on varjamatult võlts, aga samal ajal pead pööritama ajava reaalsussugemetega.
Tegudemeez: ?
Ats: ah, tead ju küll, näiteks kõiksugu kommuunid internetis ehk siis nende kasutajad. Reit ja orkut, networgid ja mängukoopad, kus saab võtta endale sellise kuju nagu ise ihaldad, luues ideaalse minapildi. Seda eksponeeritakse sageli kui mingit kontaktinfot, kasutades vajalikkust kattevarjuna petmaks end ja teisi ning samal ajal rahuldades manuaalselt uudishimu- ja eksihibitsionismivajadusi. Pole ju midagi külgetõmbavamat vajadusest välja uurida, kes tahaks minust midagi teada, täpsemalt, mida ta teada tahaks. Ja kuna kõik toimub paralleelses internetimaailmas, oleks see nagu varjatud/mängult. Nii suhtutakse sellistesse kommuunidesse seltskonnas teatud kõvera muigega, kuigi sisimas võetakse seda (sageli) surmtõsiselt. Kõlab imelikult? Jah, ka minu jaoks. Varjatud ekshibitsionistid on tegelikkuses midagi laenanud partisanidelt, kuid nad ei rakenda virtuaalsust liivakottidena punkri laskeava ees, vaid nende „võitlus“ teenib rahuldamatut edevust. Nende kirjutised peavad tegema neid võimalikult põnevaks ja seksikaks, koguma feimi. Neile ei lähe korda miski muu kui vaadatud klikkide arv ning kommentaarides väljendatud huvi tema isiku, mitte tema mõtete vastu. See on vast kõige kiiremini vohav allkategooria ning sellisena ka huvipakkuv, olgugi, et tüpaazid just vaimustust ei tekita
Tegudemeez: häh, lugedes nüüd sinu pikka „analüüsi“... sind võiks ennast ka ju „varjatud edvistaja“ allkategooriasse liigitada...
Ats: ah, mine ka perse, kuradi vitupea! Tra, teaks ma, kes sa, munn, niisugune oled, sõidaks täiega kümpi! Sitapeast lollakas!

Nõkutaja

M. läks jälle kooli. Üle pika aja. Sest oli vaja. Ei midagi rasket, ei midagi kerget, üsna sama, mis kunagi ülikoolis või keskkoolis. Vedas ennast ka trööstitu ilmaga loengusse, silmad vihmast klaasunud ja näpuotsad telliskivipurused. Praktika oli muidugi raskem, sest ta ei viitsinud eriti kodus end ette valmistada, kuigi oleks pidanud. Ühesõnaga, väga tavaline, ammu kuuldud ning ajakirjadest loetud lugu.

Tema õpetaja oli üsna erakordne. Igatahes, kui ta pidi oma õpetajat kellelegi kirjeldama, alustas ta just selle sõnaga „erakordne“. Sest tema „erakordsus“ seisnes kõige tavalisemate klišeede ruudustamises, heal päeval ka kuubistamises. Kujutage vaid ette õpetaja-instruktorit, kes peab kahekümnele-kolmekümnele pool- ja täiskasvanule selgeks tegema teatud teooria aluseid. Pange korraks silmad kinni: annan ette, et ta on mees, kolmekümnendates või neid lõpetamas. Üksik (või nii ta vähemalt halvasti varjavalt sagedasti mainib).

Koorub ju laugude all, et ta võiks olla selline pükniline mees, või noh, tugevas ülekaalus. Tungiva silmavaate ja terava naeratusega. Muidugi, lõpetanud kiitusega kõikvõimalikud naljaakadeemiad, kus õpetatakse „kildu viskama“. Mida anaalsemad, seda viietärnisemad, mida rassistlikumad, seda vaimustavamad, mida šovinistlikumad, seda suurepärasemad. Tavaline, jällegi. Kahemõttelisus on tema imminentne paremsirge, mida ta sageli tarvitab. Või olgem ausad, kahemõttelisusest on sageli lahutatud üks ja mõttelisusele lisatud värvikas reaalsus.

Selle juures ei tule tal iseenesest mõista kunagi puudust lugudest, mis temaga millagi ajaloos on juhtunud. Eriti just tema ja mõne naisterahvaga, kellel on armukade mees, kes omakorda oli trennis, kui sportlastele mõistust jagati (üks tema lemmiklausungitest). Ja ta segab neid oma vaimuandeid pedagoogilise autoriteediga, meisterdades iseeneseslikus vaimustuses kerkivat tainast, mis õpilastele peaks juba enne ahju panemist kiusliku ahvatlusena mõjuma.

Võite silmad lahti teha ning kogu selle ülal loetletud omadustejada ruutu võtta. Ja seejärel kuubistage tulemus.

Kuid tema pole Mi (e Meelis-) tegelane või tähelepanusse rüütatud kangelane. Tema tähelepanu on jäägitult jagunud vaid Nõkutajale. Pisikesele inimesele (sugu pole siinkohal tähtis), kes igas tunnis/loengus meie õpetajale ennastunustavalt kaasa elab. Seda ei saa siiski nimetada kaasaelamiseks, vaid seeselamiseks. Ta silmad voogavad õpetaja igemetsse ning kõrvad ühtivad tema huultega. Igale naljale õpetajalt kostub tema suust vastuseks kergendatud naljaohe, lõtvub tema põsesarn ning suunurgad tõusevad u- kurviliseks. Kahemõttelist juttu kuulatas piidleb ta vilavail silmil vastassugupoole esindajaid, pilgutades (tihti seesmiselt) neile osaval-kavalal ilmel silma ning hääletult näomoonutatuste abil sõnades, „kas pole mitte ilgelt tore ja lahe lookene! peenelt kahemõtteline, ah?!“ Tantsu- või ergutustüdrukuna suunab to kogu oma sisemise imetluse õpetaja poole, kiites teda kui suurt atleeti äsjase üli-mega-!pingutuse eest.

Aeg-ajalt, õpetaja asjaliku jutu peale, liigub tema peakene ühtlaselt üles ja alla, kuid mitte rütmiliselt, vaid nõkutades. Nõkutamise kiirus on ideaalses vastavuses õpetaja jutlemistempoga ning mõne tuttava mõiste kuuldes muutub nõkutus eriti sügavaks, tema teravatipuline lõug puudutab siis põhjalikult kondist ja valget kaela, ninast kostab kohinat ning keele abil formeerub tunnustav-kinnitav „muidugi“.

Mõnikord on Nõkutajal ka ülim õnnehetk. Nimelt, Õpetaja armastab esitada ma-tean-et-keegi-teist-ei tea-aga-mina-jällegi-sest-olen-alati-teadnud küsimusi. M.i Nõkutaja muutub ühe hetkega ärevaks: huuled muunduvad vannitoruks, nägu lööb õhetama, niisked peopesad asetuvad tihkelt lauale ning hingamine muutub kiireks. Silmadega õpetaja pupille puurides vastab ta üllatavalt enesekindlalt ning alati korrektselt ja paremale ja vasakule vilguvad sekundilised pilgud. Nõkutaja neelatab, neelates alla õhus rippuva „ähh, lihtne, elementaarne!“

M. ei suutnud veel murda Õ ühesuunalist suhet nõkutajasse. Talle tundub, et see on vormiroog, kus kihtidena on salajast rahulolu, halvakspanu, ükskõiksust, uudishimu, ahastust, tänutunnet, võidukust, kergendust, rämedust ning lõputut-lõputut tülgastust.

M. läheb koju ja viskab ahju Le Boni, Elias Canetti, Jose Ortega y Gasset’i, Payne’i, Griffini jne jne. Tal on korraga lahendus käes. Lugu on lihtsam- võti näitel põhinev. M. võtab paberi ja kirjutab: nii, ruudustame ja siis omakorda kuubistame kaks nõkutajat. Siis veelkord kuubistame ning ruudustame. Veel, veel... ja veel. Anname neile nüüd koha, hetke võimaluse ja õiguse...

Kinnisidee

Inimestel on teatud perioodid, mil nende aju on mässitud ühe gigantse mõtte sisse. Tihkelt ja ühtki pilu jätmata on see mõttejupp end laotanud üle tähtsaima tajumis- ja reageerimissensori. Otsekui suhkruvatt valge kepi otsas, kõike enda ümber kleepiv, tüütu ning pudelikillu valgust varjutav. Ahvatlevana on ta end puust autotreileri aknast sinu silmadesse veigelnud ning end alasti rindadena ahvatlenud. Odav, aga sellegipoolest lummav. Kiusatuslikult lihtne on ta sealt üles korjata ja oma vasest ja higist läbiimbunud seitseteist münti lõhenenud pihku laduda.
Nagu kõikide pealiskaudsusega end ehtivate asjade juures, saab ka siin omastatavast omaja. Kiiresti istutab kinnisidee end sinu aju sügavaimasse urgu ning paljastab oma üha kasvavad kombitsad. Kinisideelik hiigelkalmaar ei kohtagi vastupanu, sest passiivsus on tema pärm ja proteiin, mida õgides ta jõudu juurde hangib.
Inimene vangub, et lõpuks langeda. Tema võrkkest raamub ühe kinnisidee imepeene kombitsaga, ja armetud katsed vastu hakata on juba selle lootusetuses hukule määratud. Vankunud ning kukkunu ei valuta, kannata, elavdu ega mäleta. Tuimus vallutab ega peatu, võõpav sült vaid väriseb, kuid ei mõrane.
Minu kinnisideeks on sotsiaalteadlase allakäik. Mehe, kes kunagi lootusrikkalt diplomit rinnale surus ja kommunikatsiooniterminitestja -teooriatest kubisevas reklaamimeres oma esimest koha jahtis.
Järgmine pilt. Kollased hambad, elavhõbedane näpuots, sigaretisuitsune habemetüügas. Edukast õpetlasest on saanud mister anonüümsus, kelle ülesandeks on mängida Tavalist Meest. Jah, just tema on see, kellele otese tema silmade all pesupulbriteste tehakse.
Tavaliselt pole tal muidugi palju tööd, kuid tema suurim pluss oli tema olemusse sisse kirjutatud tähelepandamatus, tavalisus, mis lubab tal oma teatud piirides ära elada. Ta ei tekita otsest õõva ega ka sümpaatiat, ta sulandub massi ja on massiga orgastiliselt üks.
Tema tavalisuse reputatsiooniga on täiuslikus harmoonias tema peiduurgas, kus kollasel tapeedil olid rusikasuurused rasvaplekid, kardina otstarvet täidab vana tolmumantel, raamatutest jalgadel seisab kollane ja viltu vajunud lauaplaat, mille peal lösutab röhkiv ja traatidest pungil vana raal. Laualina asemel on viis-kuus ajalehte, mille pealkirjad on tomatikaste juba möödunud aastal laiali ajanud.

Muidugi oli tavalisel mehel oma leivapäev. Valimiste eel helises tema telefon neli korda kolme minuti jooksul, uksele kostus sageli nõudlikku koputust ning ta pakkus korralikkesse ülikondadesse mähkunud ja vinnilistele noormeestele kõrva kaotanud tassist odavat teed. „Kullasajuks“, nagu ta oma kaduma kippuvas fantaasias oli selle perioodi nimetanud, oli ta kogunud hulga inkognitosid, mis tiinel ajal käiku läksid. Ants Tamm, Leida Pärn, Zoja Samsonova jne jne. Neid nimesid endale laubale kleepides, kehastus ta ümber kitsikuses vaevlevaks pensionäriks, kes keskturul olevat üht poliitikut näinud mullaste kartulite peale nina kirtsutamas; ta maskeeris end pooleli jäänud kõrgharidusega katlakütjaks-geeniuseks, kes manas lokkavat populismi; kõndis lossiesisel puulabidast tehtud plakatiga „Toompeal elab kõrge saks, kes on rahva rahast paks!“; õiendas lihtkodanikuna arveid poliitiliste vastastega pea kõikides kriitpaberist parteiajalehtedes ning istus innukalt nina nokkides valijatega määratud kohtumistel, käsi pikalt üleval, et esimesel võimalusel sõna võtta.

Mis on selles kinnisidees nii lummutavalt seksikat? Miks on ta mähkunud mu mõistuse kui vasetraat elektrimootori?

Popp vastus on, et ma ei tea.

Aga ma ei jäta kunagi võitlust, et uurida välja, kuidas käivad alla bioloogid, hüdroloogid, puhastusteenistujad, korstnapühkijad, müügijuhi abid, letiteenindajad, keavetööde insenerid, autojuhi abid, ornitoloogid, lavastajad, veinidegusteerijad, moosekandid.

Jumal

Ühel õhtul teadis ta, et on Jumal. See polnud mingisugune pika õppimisprotsessi teel omandatud teadmine nagu heegeldamisoskus. Ta lihtsalt mõistis ühel hetkel, et nüüdsest on tal jumalavõime. Jah, ta on Jumal.
Jumalikkus polnud muidugi mingisugune triviaalne, filmidest nähtud ja kuuldud kineetiline vägi: võime liigutada asju, painutada lusikaid või panna vanaätt värvi jooma. Ei, see oli üsna uutmoodi tunne. Jumalaks olemine ei tähendanud midagi muud, kui omada uutmoodi spetsiifilist võimu.
Nimelt suutis ta alates eilsest õhtust panna inimesi kindlal viisil käituma. Aus olles, isegi mitte seda, viimast ta arvas end suutvat teha. Astudes sammu tagasi- tema jumalikkus seisnes võimes määrata inimeste tundeid. Ning siingi oli tal piiratud valik. Ta sai sisestada inimestele neid etteantud menüüst (teate küll, nagu on olemas põhivärvid, on olemas ka põhitunded). Nende segunemisel moodustuvad küll üsna omapärased ja vastandlikud alamtunded, kuid Jumal võis opereerida vaid põhitunnete piirides.
Tulles tagasi, vastne Jumal nimelt uskus, et teatud tundeid kindlatele isikutele sisestades suudab ta sedaviisi determineerida ka nende käitumist.
Ning kavandas ta grandioosse strateegia, sõnastades oma kuivanud huultel eesmärgi, ja tee selleni.
Ta alustas oma teenimatut tööd, valis oma sõprade ja tuttavateringist „solvajad“, kellele sisestas julguse/julmuse. Markeeris seejärel „ohvri“(d), kodeerides teda eelkõige tundma hirmu/alandlikkust; relvastas ihaga hoolega välja valitud „paarikese“, kuid segades nende (ja nende õnne) vahele „intrigandi“, kelle omandusse andis jultumuse. Kord jõudis „igavese üksiku“ kätte, keda Jumal dekoreeris põlgusega, taustajõu moodustasid „eemalviibijad“, kellele omistati „ükskõiksus“.
Ta peatus hetkeks, vaatas läbi oma orkuti ning jätkas tööd. „Idealisti“ kuuerevääri ehtis nüüd õiglus, „pessimisti“ rinnus tiksus lootusetus, „karjäristi“ kohal kumas järjekindlus. Kõikide nende vahele mahtus veel „kloun“, kes oli varustatud rõõmuga.
Tegelastega nüüd aitas. Sõbralist oli läbi.
Jäi veel need inimesed omavahel siduda, vedada nad punaste ja siniste nooltega omavahel kausaalsesse ja fataalsesse seosesse. Sest lõppeks, üks tunne ja seda ristina kandev tegelane pidi saama päästikuks, mis vallandaks liblikaefekti, mille tagajärjel selguks kõik. Läbi ülikiirelt leviva mehhaanilise tunneteprotsessi, mille erinevaid etappe pole võimalik jälgida, pidi saabuma lõplik selginemine, kõikehõmav ja kõike paljastav „tõde“.
Nagu strateegiatesse uppunud malemänguril, töötas Jumala pea seitsesada mõtet minutis. Ta hoidis järjepanu ridadesse laotud tegelasliine eraldi ajusahtlikestes, samal ajal üritades vägisi järjestada (loodetavasti) juhtuvaid protsesse.
Ta sagariline mikromootor ähvardas viimaks lühisesse minna. Jumal oli kaotanud otsa ja alguse. Mõtted sidusid end üksteise külge ja väänlesid lootusetutes puntraideedes. Tunnete ja tegelaste doominokivid ei kukkunud mitte efektselt üksteise järel, vaid segamini ja juhuslikult.
Ta mõistis, et kuskil sai tehtud viga, ja see viga peitus temas eneses. Ta ei olnud mänginud mitte teistega, vaid iseendaga. Kõik tunded ja tegelased olid tegelikkuses juba ammu omandanud tema enda näo.
Nad naeratasid talle nüüd tuhandetelt peegelkildudelt näkku.
Ta oli ikkagi veel Jumal, kuid Pettekujutelmade Jumal