Nõkutaja

M. läks jälle kooli. Üle pika aja. Sest oli vaja. Ei midagi rasket, ei midagi kerget, üsna sama, mis kunagi ülikoolis või keskkoolis. Vedas ennast ka trööstitu ilmaga loengusse, silmad vihmast klaasunud ja näpuotsad telliskivipurused. Praktika oli muidugi raskem, sest ta ei viitsinud eriti kodus end ette valmistada, kuigi oleks pidanud. Ühesõnaga, väga tavaline, ammu kuuldud ning ajakirjadest loetud lugu.

Tema õpetaja oli üsna erakordne. Igatahes, kui ta pidi oma õpetajat kellelegi kirjeldama, alustas ta just selle sõnaga „erakordne“. Sest tema „erakordsus“ seisnes kõige tavalisemate klišeede ruudustamises, heal päeval ka kuubistamises. Kujutage vaid ette õpetaja-instruktorit, kes peab kahekümnele-kolmekümnele pool- ja täiskasvanule selgeks tegema teatud teooria aluseid. Pange korraks silmad kinni: annan ette, et ta on mees, kolmekümnendates või neid lõpetamas. Üksik (või nii ta vähemalt halvasti varjavalt sagedasti mainib).

Koorub ju laugude all, et ta võiks olla selline pükniline mees, või noh, tugevas ülekaalus. Tungiva silmavaate ja terava naeratusega. Muidugi, lõpetanud kiitusega kõikvõimalikud naljaakadeemiad, kus õpetatakse „kildu viskama“. Mida anaalsemad, seda viietärnisemad, mida rassistlikumad, seda vaimustavamad, mida šovinistlikumad, seda suurepärasemad. Tavaline, jällegi. Kahemõttelisus on tema imminentne paremsirge, mida ta sageli tarvitab. Või olgem ausad, kahemõttelisusest on sageli lahutatud üks ja mõttelisusele lisatud värvikas reaalsus.

Selle juures ei tule tal iseenesest mõista kunagi puudust lugudest, mis temaga millagi ajaloos on juhtunud. Eriti just tema ja mõne naisterahvaga, kellel on armukade mees, kes omakorda oli trennis, kui sportlastele mõistust jagati (üks tema lemmiklausungitest). Ja ta segab neid oma vaimuandeid pedagoogilise autoriteediga, meisterdades iseeneseslikus vaimustuses kerkivat tainast, mis õpilastele peaks juba enne ahju panemist kiusliku ahvatlusena mõjuma.

Võite silmad lahti teha ning kogu selle ülal loetletud omadustejada ruutu võtta. Ja seejärel kuubistage tulemus.

Kuid tema pole Mi (e Meelis-) tegelane või tähelepanusse rüütatud kangelane. Tema tähelepanu on jäägitult jagunud vaid Nõkutajale. Pisikesele inimesele (sugu pole siinkohal tähtis), kes igas tunnis/loengus meie õpetajale ennastunustavalt kaasa elab. Seda ei saa siiski nimetada kaasaelamiseks, vaid seeselamiseks. Ta silmad voogavad õpetaja igemetsse ning kõrvad ühtivad tema huultega. Igale naljale õpetajalt kostub tema suust vastuseks kergendatud naljaohe, lõtvub tema põsesarn ning suunurgad tõusevad u- kurviliseks. Kahemõttelist juttu kuulatas piidleb ta vilavail silmil vastassugupoole esindajaid, pilgutades (tihti seesmiselt) neile osaval-kavalal ilmel silma ning hääletult näomoonutatuste abil sõnades, „kas pole mitte ilgelt tore ja lahe lookene! peenelt kahemõtteline, ah?!“ Tantsu- või ergutustüdrukuna suunab to kogu oma sisemise imetluse õpetaja poole, kiites teda kui suurt atleeti äsjase üli-mega-!pingutuse eest.

Aeg-ajalt, õpetaja asjaliku jutu peale, liigub tema peakene ühtlaselt üles ja alla, kuid mitte rütmiliselt, vaid nõkutades. Nõkutamise kiirus on ideaalses vastavuses õpetaja jutlemistempoga ning mõne tuttava mõiste kuuldes muutub nõkutus eriti sügavaks, tema teravatipuline lõug puudutab siis põhjalikult kondist ja valget kaela, ninast kostab kohinat ning keele abil formeerub tunnustav-kinnitav „muidugi“.

Mõnikord on Nõkutajal ka ülim õnnehetk. Nimelt, Õpetaja armastab esitada ma-tean-et-keegi-teist-ei tea-aga-mina-jällegi-sest-olen-alati-teadnud küsimusi. M.i Nõkutaja muutub ühe hetkega ärevaks: huuled muunduvad vannitoruks, nägu lööb õhetama, niisked peopesad asetuvad tihkelt lauale ning hingamine muutub kiireks. Silmadega õpetaja pupille puurides vastab ta üllatavalt enesekindlalt ning alati korrektselt ja paremale ja vasakule vilguvad sekundilised pilgud. Nõkutaja neelatab, neelates alla õhus rippuva „ähh, lihtne, elementaarne!“

M. ei suutnud veel murda Õ ühesuunalist suhet nõkutajasse. Talle tundub, et see on vormiroog, kus kihtidena on salajast rahulolu, halvakspanu, ükskõiksust, uudishimu, ahastust, tänutunnet, võidukust, kergendust, rämedust ning lõputut-lõputut tülgastust.

M. läheb koju ja viskab ahju Le Boni, Elias Canetti, Jose Ortega y Gasset’i, Payne’i, Griffini jne jne. Tal on korraga lahendus käes. Lugu on lihtsam- võti näitel põhinev. M. võtab paberi ja kirjutab: nii, ruudustame ja siis omakorda kuubistame kaks nõkutajat. Siis veelkord kuubistame ning ruudustame. Veel, veel... ja veel. Anname neile nüüd koha, hetke võimaluse ja õiguse...