states within states

Räpane vanamees, kelle siniseks tõmbunud põskedel läigatas rääsunud või, istus neli rida eespool asuvale arbuuspunasele pingile, vilistades võikalt läbi puuduva esihamba populaarset viisijuppi. Totralt omaette naeratades ja silmi vidukile vedades toppis ta kollase verega kaetud käe endale põue, tõmmates sekundeid hiljem sealt välja rohelise vildika. Ta kummardus, ja ebakindlalt ette taha taarudes, kritseldas pingikattele: “pentskarid on munnid”. Kiskus seejärel koidest näritud suusamütsi sügavamalt silmadele ja naaldudes tahapoole uinus silmapilkselt.

Poliitik kuses WCs ämbrisse neli liitrit verd. Ta oli just osalenud ülitähtsal seminaril. Seal oli otsustatud tema saatus. Ta oli oma kõnesse kirjutanud seitseteist võõrsõna. Ta oli igavesti vandunud truudust rahvale ja oma riigile.
Nüüd voolas plekkämbrisse tema kolm veretilka.

Ema sikutas oma poega täie jõuga kõrvast. ”Me oleme linnas nüüd!!!”, sistas ta pojale. Poiss oli just tühjale veepudelile jalaga võluva vopsu virutanud. Poiss surus oma avalikust alandusest hoogu koguva vihatunde sügavale maksa kõrvale.

Mulle ei läinud see samamoodi korda nagu sõda 12. sajandi Aafrikas, kus hukkus miljon neegrit. Ma süvenesin taas oma musta kaantega raamatusse “States within States”

Ma vaid imestasin selle kaudse paralleeli üle: nimelt võib riigi sisse, mis on kaotanud legitiimse vägivallamonopoli ja pole seega võimeline enam oma elanikele tagama turvalisust, tekkida paralleelriik, mis võtab üle tänapäevase weberliku riigi funktsioonid. Nii nagu Somaalias või Afganistanis, kus riik väliselt küll eksisteerib (tal on pealinn, territoorium, lipp, elanikud jne), kuid kodaniku eest hoolitseb jagatud maalapil tegutsev hõim/perekond, kasseerides maksud, pidades vajadusel kohut ning pakkudes valitsevas anarhias vähekestki kaitset vastutasuks. Rahvusvahelise õiguse silmis neid riike riigis ei eksisteeri: hoolimata oma tugevast kohalolust de facto, pole neid välisvaatleja jaoks de jure kunagi eksisteerinud.
Ja nii ka inimeses, temas on peidus autonoomne käitumisviis, mis võtab üle lagunenud, väsinud, mittetoimiva keha funktsioonid. Ta säilitab oma kesta, tal on kõik inimese (välis-)tunnused, et petta ära kõrvaltvaatajad, kuid sisemiselt valitseb teda ja tema käitumist senitundmatu, ettearvamatu jõud.