Kui lihtne see elu siis on?

Postmodernse ühiskonna puhul on uudsus muidugi tingimatu. Ideede tsirkulatsioon, kus üha lennukamad projektid ja mõtted vajutavad mutta vanad ja ära kulutatud ideed on üsna loomulik nähtus. Siiski, teatud üleminekuprotsesside ajal näeme üsna värdjalikke hübriide, segusid ja kokteile vanast ja uuest. Ehedaima näitena siinkandis ja üleüldse kommude võimu üle elanud riikides võiks esile tuua nõukanostalgia, mis omandab tarbjaühiskonnas, kus eesmärk ei ole enam ideoloogia ja kasvatustöö per se, vaid viimane ise on müügiargumet, uue vormi: kõik need Lenini pildiga t-särgid, vanad üles tuunitud sapakad, moodsalt sisustatud kohvik „Moskva“ jne jne.
Parim näide on siiski ühelt meie suurimalt saastekanalilt käima lükatud „Lihtne elu“. Pealt vaadates pole siin tegemist muud kui postmodernsuse ühe kaasprodukti-feminismi- üle irvitamisega. Arhetüüpsed blondiinid küüditatakse maale, kus nende asjatundmatus peaks pakkuma meid sinise ekraani ette naelutavat meelelahutust (loe irvitamismomente). Saite nüüd, inetud ja rahuldamata naisõiguslased-kaege oma silmaga, tõde otse elust !Ja otsekui naelutamaks kergemeelsete jaoks ühiskondlikult kujundatud eelarvamusi, mängivad noored blondiinid meelega kaasa. Läbinägijate jaoks muidugi on tegu järjekordse "reality" show'ga, illusoorsusega, kus lavastuslike elementidega mängitakse elu.
Kuid anyway, rasedad kanad, piimauto ümber tantsu löömine ja külapoes kaubavaliku (no ei ole rohkem kui üks huulepulk, ja seegi 5-kroonine???) üle kurtmine on kõlama jäävad manifesteeringud.
Vaatame ja kaevame siiski sügavamale. Tegemist on klassikalise nõukaaegse Leida Peipsi (vast mäletatakse veel) tagurpidi peegelpildiga.
Mäletate veel seda ankedooti:
Leida Peips sõidab Moskvasse parteikongressile. Tagasi jõudes on kolhoosnikud ärevuses, pärides, mis siis saama ka hakkab? Peips vastab, et ei räägitud seal Moskvas suurt muud midagi, kui et hirmus metsalangetamise viisaastak on tulemas, sest muud ei korrutatud kui Družba ja Družba.
Teise Eesti, p**** kukkunud regionaalarengu ja feminismidiskursuse võtmes oli ka viimane aeg. Nostalgia lisab veel viimase puuduoleva komponendi. Leida Peipsi üle naerdi juba aegu ammuseid tagasi. Keegi pidi selle uuesti rahavankri ette rakendama. Uus on ju ära unustatud vana, või kuidas ?
Kuivõrd me naeraksime, kui toimuks vastupidine, kus Hansapanga finantside divisjoni pääliku või maailmakuulsuste osavõtuga konverentsi korraldajana astuks üles eluagne lüpsja Laine, kes on oma viielapselisele perele ja joodikust mehele vaid lüpsilaudas elatist teeninud ? Kui ta peaks andma piduliku lõunasöögi investoritele, läbi viima Powerpoint™ presentatsiooni või korraldama ajurünnaku?
Nalja saaks, ma ei kahtle, kuid enamjaolt tekiks vist vaatajas ebamugav piinlikkustunne. Kaua seda välja ei kannata, kainenemine ei müü just väga hästi. Ja veel, karta võiks ka maarahva ülestõusu ja protestiaktsioone Rahvaliidult.