neoliberaal
Ta tuli mulle vastu jõe ääres, spordihoone taga. Katki kulunud nailonriidest sinine jope seljas, käised sproti- ja toiduõlis määrdunud. Püksid oli ta vist äsja shalomist saanud, kuid ka neile oli juba koerasita plekk peale jäänud. Jalas kummikud, paksult kellegi oksega koos. Nägu mädanes, sealt kiirgas vastu avatud prügikast. Ta tuli üsna lähedale. Peremees, kas äkki leidub üks suits. Muidugi ma andsin, pakkusin tuld ka, selle peale lendas kohale tema noorem kompanjon, võidunud kilekas üll ja heleroheline suusamüts kuklasse lükatud. Ka tema tahtis suitsu. Andsin siis tallegi. Vaiksed tänusõnad, millele lisati, et elu on ikka tõesti kehv. Astusin edasi, kuid pöördusin siis ümber. Äkki ma teadsin üle mitme nädala, mida tahan teha.
Kas ma võiksin teiega kaasa tulla? Imestus, suurem isegi kui see, kui ma neile tõesti suitsu pakkusin. Ma liipasin neil kannul, järgnesin hoovist hoovi, prügikastist prügikasti. Lugesin hasardist, mitu pudelit nad leidsid, vedasin kaasa end taarapunkti, kus 50 aastane tädi käsi jagas kivistunud ilmel sente, tõmmates käe kohe tagas ja ulatades kärbsemustast pimenenud aknast kaks odekolonnipudelit. Lubasin neile välja teha salaviina, nad muidugi teadsid, kust seda saada.
Pudel kaenlas, sammusime raudteejaama poole. Astusime sisse mahajäetud puumajja vaksali tänaval. Istusin otse nurka lükatud prügihunniku keskele, surusin küüned kilukarpide, poolikute liisunud võipakkide, hallitanud kilekottide ja teab kust ilmunud cd plaatide keskele. Ja ma olin üle tüki aja õnnelik, mul oli midagi teha-lugeda kokku päevateenistus, võtta otse pudelist punnsuutäis, kraaksuda vahele, et lihtne leib ja konserv peaks olema õhtusöök ning jagada oma kogemusi, missuguses Ragn-Sellis täna kõige parem saak oli. Kiruda jobusid, kes viskavad puruks õllepudeleid, et need killud kätte lõikaksid, kui konteineris kogemata käega juhtud ringi ajama. Luksuda salaviinast, jagada laiali sigarette, minnes lõpuks üle konidele, mida vanem oli hoolikalt ükshaaval ja pikkuse järgi ühte võitopsi korjanud. Ma tahtsin, et ka minu nägu omandaks samasuguse pundunud ilme, hammastest kukuksid välja plommid ja igemed veritseksid. Ma tahtsin kuuluda sellesse suletud vennaskonda, jagada oma kogemusi sellest, kust saab metalli, kuidas seda isolatsioonist vabastada ja kaasa rääkida odeka hinnatõusust läbi viimase kolme-nelja aasta. Lõke, mis põrandal tossas, ähvardas iga hetk süüdata põrandalauad, sest põhjaks olnud plekitükile virutai juba ägeda vaidluse järel mitmendat korda jalaga. Lõhnas mädanema läinud õunte, kuse, sita ja inimväärituse järgi. Miski vajutas sepavasarana mu laugudele ja mu pea vajus tahapoole, otse roostes heeringakarpi, kuhu oli tilkunud peotäis vett.
Tõusin ja leidsin end üksi. Kõndisin haisvana kodu poole, mulle visati kõõritades arglikke kaastundepilke. Vahtisin neile kõigile selle peale pikalt otse silmamunadesse, pilk pöörati ära, aga ma ei jätnud neid rahule, vaid käisin neil järel, anudes “Peremees, peremees, aita mind välja, kaks krooni. Bussirahast jäi puudu, vaata mind ma olen ju veel noor mees, 25 polegi veel täis. Hakkasin jah jooma, aga narkotsi ei tee! Ausõna, ei tee! Anna raha” Ma jälitasin neid niikaua, kuni kakskümmend krooni täis. Ostsin selle raha eest suitsu, ja vaatasin oma teel läbi kõik prügikastid, eraldades seal klaaspudelid ja plekkpurgid ülejäänud sodist, ladudes need väärtuslikud aarded järgmise sõbra jaoks ilusti ritta. Mul oli oma eesmärk
Kodus läksin vanni ja pesin end puhtaks, valisin oma parimad riided, mis polegi ju kõige odavamad. Ees ootas väike teatriskäik ja pidu. Võtsin kassast piletid ja juhtisin oma kaaslase istekohale. Naersin, tõin näite, kuidas silme ees rulluv kõrgkultuur meenutab ühiskonna toimimist marksistliku mudeli järgi, ainult küsimus pole mitte klassivõitluses per se, vaid on kodanikud, kes tahavad midagi, mi neile ei kuulu ja räägivad, et rikastelt tuleks võtta, sest see on õiglane. Naeruväärne tõepoolest, tehke, kurat ise algul tööd ja koguge raha, siis hakake seda kulutama! Jobukari, rikkus toodab rikkust ja sellest saavad osa ka vaesemad kihid, kui nad on korralikud. Aga kuradi narkarid ja muud asokad mingu perse tõepoolest. Neile ma küll kunagi oma raha ei anna ja miks peaks riigi rahakott teisiti käituma?!
Pidu oli tavaline, normaalne seltskond, kus mehed jõid algul õlut, hiljem viskit ning tüdrukud kekutasid nende vahel pikajalgsed klaasid käes, ääred huulepulga jälgedega kaetud. Kõik olid kõvad vennad, kes oli teinud eile seda ja toda, kes käinud seal ja seal. Seks, joogid ja naised ja raha ja töö. See oli mu vennaskond, suletud, kuhu ma tahtsin nii väga kuuluda. Hääled läksid valjemaks, saabus kurtmise ja raevu välja elamise aeg. Kust saab rohkem raha, missugusest firmast makstakse, kust saab paremaid asju, missuguses poes ma nägin neid mõistlikuma hinnaga. Surusin oma küüned kõrvalistuva pruunisilmse ja üsna hea figuuriga naise tagumikku. Silmalaudadele vajus koorem telliskive, pea vajus puuviljavaagnasse, kus lõhnas arbuuside ja poolikult kooritud mandariinide järele.
Tõusin, ja lonkisin kodu poole. Mulle tuli vastu üks “eksinud hing”, marutõbine ilast tilkuv rebane, sitased kummikud jalas, oksega koos sinine jope seljas, ereroheline suusamüts silmile tõmmatud. “Peremees, anna kaks krooni, sa näed, ma pole ju vana, ma olen lihtsalt kehvade olude ohver, naine jättis maha, sõbrad peksid läbi, politsei vedas kainerisse… Anna kaks krooni, sõidan koju maale, mul seal tööots ja puha, peremees, peremees…”
Seisatasin ja haarasin minu kõrval higist lehkava ja luuaga tolmu keerutava vanamehenässi käest tema tööriista. Sama hooga virutasin jotale imelise hoobi vastu ta külmast punaseks tõmmanud kõrva. Peksin teda, nagu üks reporter telekast oli soovitanud. Fucking ilalõug! Kuradi ühiskonna viljarott, kes kotti täita ei oska, aga, raisk, minema veab tonnide viisi, täitmata isuga. Peksin teda südametäiega, mul oli jälle midagi teha
Astusin rahunenult mõne kilomeetri ja märkasin ahvatlevat prügikasti. Avasin veel rohelise kaane, kust värv oli juba hakanud kooruma. Upitasin ennast poolenisti sisse ja ladusin sealt leitud kuus õllepudelit ja kümmekond plekkpurki ilusti kahte ritta. Ülikond oli küll rikutud, kuid vahet polnud, heategu oli tehtud. Olin lõpuks midagi ühiskonnale tagasi andnud.
Kas ma võiksin teiega kaasa tulla? Imestus, suurem isegi kui see, kui ma neile tõesti suitsu pakkusin. Ma liipasin neil kannul, järgnesin hoovist hoovi, prügikastist prügikasti. Lugesin hasardist, mitu pudelit nad leidsid, vedasin kaasa end taarapunkti, kus 50 aastane tädi käsi jagas kivistunud ilmel sente, tõmmates käe kohe tagas ja ulatades kärbsemustast pimenenud aknast kaks odekolonnipudelit. Lubasin neile välja teha salaviina, nad muidugi teadsid, kust seda saada.
Pudel kaenlas, sammusime raudteejaama poole. Astusime sisse mahajäetud puumajja vaksali tänaval. Istusin otse nurka lükatud prügihunniku keskele, surusin küüned kilukarpide, poolikute liisunud võipakkide, hallitanud kilekottide ja teab kust ilmunud cd plaatide keskele. Ja ma olin üle tüki aja õnnelik, mul oli midagi teha-lugeda kokku päevateenistus, võtta otse pudelist punnsuutäis, kraaksuda vahele, et lihtne leib ja konserv peaks olema õhtusöök ning jagada oma kogemusi, missuguses Ragn-Sellis täna kõige parem saak oli. Kiruda jobusid, kes viskavad puruks õllepudeleid, et need killud kätte lõikaksid, kui konteineris kogemata käega juhtud ringi ajama. Luksuda salaviinast, jagada laiali sigarette, minnes lõpuks üle konidele, mida vanem oli hoolikalt ükshaaval ja pikkuse järgi ühte võitopsi korjanud. Ma tahtsin, et ka minu nägu omandaks samasuguse pundunud ilme, hammastest kukuksid välja plommid ja igemed veritseksid. Ma tahtsin kuuluda sellesse suletud vennaskonda, jagada oma kogemusi sellest, kust saab metalli, kuidas seda isolatsioonist vabastada ja kaasa rääkida odeka hinnatõusust läbi viimase kolme-nelja aasta. Lõke, mis põrandal tossas, ähvardas iga hetk süüdata põrandalauad, sest põhjaks olnud plekitükile virutai juba ägeda vaidluse järel mitmendat korda jalaga. Lõhnas mädanema läinud õunte, kuse, sita ja inimväärituse järgi. Miski vajutas sepavasarana mu laugudele ja mu pea vajus tahapoole, otse roostes heeringakarpi, kuhu oli tilkunud peotäis vett.
Tõusin ja leidsin end üksi. Kõndisin haisvana kodu poole, mulle visati kõõritades arglikke kaastundepilke. Vahtisin neile kõigile selle peale pikalt otse silmamunadesse, pilk pöörati ära, aga ma ei jätnud neid rahule, vaid käisin neil järel, anudes “Peremees, peremees, aita mind välja, kaks krooni. Bussirahast jäi puudu, vaata mind ma olen ju veel noor mees, 25 polegi veel täis. Hakkasin jah jooma, aga narkotsi ei tee! Ausõna, ei tee! Anna raha” Ma jälitasin neid niikaua, kuni kakskümmend krooni täis. Ostsin selle raha eest suitsu, ja vaatasin oma teel läbi kõik prügikastid, eraldades seal klaaspudelid ja plekkpurgid ülejäänud sodist, ladudes need väärtuslikud aarded järgmise sõbra jaoks ilusti ritta. Mul oli oma eesmärk
Kodus läksin vanni ja pesin end puhtaks, valisin oma parimad riided, mis polegi ju kõige odavamad. Ees ootas väike teatriskäik ja pidu. Võtsin kassast piletid ja juhtisin oma kaaslase istekohale. Naersin, tõin näite, kuidas silme ees rulluv kõrgkultuur meenutab ühiskonna toimimist marksistliku mudeli järgi, ainult küsimus pole mitte klassivõitluses per se, vaid on kodanikud, kes tahavad midagi, mi neile ei kuulu ja räägivad, et rikastelt tuleks võtta, sest see on õiglane. Naeruväärne tõepoolest, tehke, kurat ise algul tööd ja koguge raha, siis hakake seda kulutama! Jobukari, rikkus toodab rikkust ja sellest saavad osa ka vaesemad kihid, kui nad on korralikud. Aga kuradi narkarid ja muud asokad mingu perse tõepoolest. Neile ma küll kunagi oma raha ei anna ja miks peaks riigi rahakott teisiti käituma?!
Pidu oli tavaline, normaalne seltskond, kus mehed jõid algul õlut, hiljem viskit ning tüdrukud kekutasid nende vahel pikajalgsed klaasid käes, ääred huulepulga jälgedega kaetud. Kõik olid kõvad vennad, kes oli teinud eile seda ja toda, kes käinud seal ja seal. Seks, joogid ja naised ja raha ja töö. See oli mu vennaskond, suletud, kuhu ma tahtsin nii väga kuuluda. Hääled läksid valjemaks, saabus kurtmise ja raevu välja elamise aeg. Kust saab rohkem raha, missugusest firmast makstakse, kust saab paremaid asju, missuguses poes ma nägin neid mõistlikuma hinnaga. Surusin oma küüned kõrvalistuva pruunisilmse ja üsna hea figuuriga naise tagumikku. Silmalaudadele vajus koorem telliskive, pea vajus puuviljavaagnasse, kus lõhnas arbuuside ja poolikult kooritud mandariinide järele.
Tõusin, ja lonkisin kodu poole. Mulle tuli vastu üks “eksinud hing”, marutõbine ilast tilkuv rebane, sitased kummikud jalas, oksega koos sinine jope seljas, ereroheline suusamüts silmile tõmmatud. “Peremees, anna kaks krooni, sa näed, ma pole ju vana, ma olen lihtsalt kehvade olude ohver, naine jättis maha, sõbrad peksid läbi, politsei vedas kainerisse… Anna kaks krooni, sõidan koju maale, mul seal tööots ja puha, peremees, peremees…”
Seisatasin ja haarasin minu kõrval higist lehkava ja luuaga tolmu keerutava vanamehenässi käest tema tööriista. Sama hooga virutasin jotale imelise hoobi vastu ta külmast punaseks tõmmanud kõrva. Peksin teda, nagu üks reporter telekast oli soovitanud. Fucking ilalõug! Kuradi ühiskonna viljarott, kes kotti täita ei oska, aga, raisk, minema veab tonnide viisi, täitmata isuga. Peksin teda südametäiega, mul oli jälle midagi teha
Astusin rahunenult mõne kilomeetri ja märkasin ahvatlevat prügikasti. Avasin veel rohelise kaane, kust värv oli juba hakanud kooruma. Upitasin ennast poolenisti sisse ja ladusin sealt leitud kuus õllepudelit ja kümmekond plekkpurki ilusti kahte ritta. Ülikond oli küll rikutud, kuid vahet polnud, heategu oli tehtud. Olin lõpuks midagi ühiskonnale tagasi andnud.
posted by a guy you've never heard of | 6:08 AM
0 Comments:
Post a Comment
<< Home