idee vang
Idee sünnib mõttevälgatusest, äkki näed üsna selget lahendust. Vaikselt, kuid järelejätmatult ajab ta juuri, kasvatab uusi mõttevarsi, uuristades vankumatult edasi ja edasi. Lõppematult püüad sa siduda otsi kokku, kinni toppida mõtteauke. Aga, kui, äkki on lahutamatud kaaslased, mitte kunagi sind maha jättes.
Mingil hetkel tunned sa, et võrestik on valmis, lahendus on gestaapolikult lõplik. Mõttest on saanud idee.
Ettevaatlikult paljastab ta siis mõtte ning püüab näidata, kuidas see arenes keeruliseks süsteemiks, kus pole murdunud hammasrattaid ega väändunud polte. Esialgu teda loomulikult kuulatakse, kõik on uus ja huvitav- enneolematuse lõhn levib köökides, sigaretisuitsust tiinetes ja pimenevates baarides, maha aetud veinist ja viinast rõsketes elutubades, niiskuse ja koerasita järgi lõhnavates parkides, grillvorstist rasvastes tagahoovides. Kuulajate meeleheitlikkust tähelepanust haaratuna läheb ta üha rohkem hoogu, iga mõttejuure sünnist ja arengust saab omaette lugu, lisades vajalikku põnevust. Hetketi takerdudes, kuid siis jälle otsa leides, omandab idee tema silmis üha enam ja enam geniaalsust. Jahvatades ja jahvatades ei pane ta tähele korduvust, kartes kaotada aega ja sellega paratamatult kaasnevat tüdimust ning tähelepanu kaduvust hüppab ta üha uuele mõtteotsale.
Täiuslik, kõikidest otsest kinni seotud mõttekera hakkab lahtikerimise asemel tükelduma ühesugusteks värvuseta juppideks. Ta näeb seda, alustab otsast, ja jõuab tagasi surnud punktide pessa, kus kõik siblib silme ees. Tekivad nihelemine, köhatused, provokatiivsed haigutamised. Meeleheitlikult püüab ta kõige kiuste näidata, et lahendus, nii imeselge, on tema käeulatuses. Väsima hakkav publik kostitab teda vaheküsimustega, mida ta ei kuule ega suuda seega mõista, sest on ikka veel oma idee keskpaigas. Ta on selleks korraks läbi kukkunud.
Ta alustab algusest, mõttevälgatusest, tükeldab kõik, et seda kõike otsast kokku panna. Teeb väsimatult muudatusi, lükkab esimesi kõrvale, teisi asendades, kolmandaid ümber asetades. Jällegi tundub idee oma lõpetatuses täiuslik, geniaalselt lihtne ning sepahaamrina lööv.
Arglikult teeb ta uue katse, kuid ta ei jõua kaugemale esimestes lausetest. Ta märkab pilkavaid irveid ja sosinaid, mida saadab avalik silmapilgutus. Ent ta jätkab, väsimatus ärevuses ja ootuses, et sihikindlus on midagigi väärt. Ta muutub tüütavaks, sõbrad eiravad tema konstruktsioone, manavad nägudele kannatajanäo ja püüavad teda teelt eksitada kõrvalise lobaga ja tühipalja klatšiga. Vanemad teevad näo, et nende mõistus on taolisteks ajuharjutusteks liialt jõuetu, tuttavad ignoreerivad avalikult, lausa skandaalsell-demonstratiivselt.
Ta ei jäta jonni, idee on tema mõtetesse happena söövinud, oma ideaalsuses pole sellega ju muud teha kui seda väljendada. Tasapisi näeb, et kõik ta probleemid ja ülesanded on lahendatavad sedasama ideed kasutades, nad muutuvadki tasapisi ideeks endaks. Jah, seda tuleb vaid piisavalt järjekindlalt, selgelt ja efektselt selgitada, arusaadavaks teha. Võib heita kõrvale ja eirata mõningast keerulisust, kesksed teesid tuleb muuta lapselegi mõistetavaks.
Tema segast pominat ei kuula enam keegi, kui aeg-ajalt keegi jääbki mõtlema, annetades halastavalt tema ideestikule mõned minutid, siis tunduvad kogu pominast kuulduvad laused naiivsed, äärmuseni lihtsustatud, reaalsust eiravad ning seega kasutud.
Uksed tema ees ja taga on sulgunud ja praodki kitti täis topitud. Tema aga mõtleb, ennastunustavalt konstruktsioone luues, lahti lõhkudes, uuesti ehitades, neid selgitada püüdes ning tutvustades. Ta on vang. Idee vang.
Mingil hetkel tunned sa, et võrestik on valmis, lahendus on gestaapolikult lõplik. Mõttest on saanud idee.
Ettevaatlikult paljastab ta siis mõtte ning püüab näidata, kuidas see arenes keeruliseks süsteemiks, kus pole murdunud hammasrattaid ega väändunud polte. Esialgu teda loomulikult kuulatakse, kõik on uus ja huvitav- enneolematuse lõhn levib köökides, sigaretisuitsust tiinetes ja pimenevates baarides, maha aetud veinist ja viinast rõsketes elutubades, niiskuse ja koerasita järgi lõhnavates parkides, grillvorstist rasvastes tagahoovides. Kuulajate meeleheitlikkust tähelepanust haaratuna läheb ta üha rohkem hoogu, iga mõttejuure sünnist ja arengust saab omaette lugu, lisades vajalikku põnevust. Hetketi takerdudes, kuid siis jälle otsa leides, omandab idee tema silmis üha enam ja enam geniaalsust. Jahvatades ja jahvatades ei pane ta tähele korduvust, kartes kaotada aega ja sellega paratamatult kaasnevat tüdimust ning tähelepanu kaduvust hüppab ta üha uuele mõtteotsale.
Täiuslik, kõikidest otsest kinni seotud mõttekera hakkab lahtikerimise asemel tükelduma ühesugusteks värvuseta juppideks. Ta näeb seda, alustab otsast, ja jõuab tagasi surnud punktide pessa, kus kõik siblib silme ees. Tekivad nihelemine, köhatused, provokatiivsed haigutamised. Meeleheitlikult püüab ta kõige kiuste näidata, et lahendus, nii imeselge, on tema käeulatuses. Väsima hakkav publik kostitab teda vaheküsimustega, mida ta ei kuule ega suuda seega mõista, sest on ikka veel oma idee keskpaigas. Ta on selleks korraks läbi kukkunud.
Ta alustab algusest, mõttevälgatusest, tükeldab kõik, et seda kõike otsast kokku panna. Teeb väsimatult muudatusi, lükkab esimesi kõrvale, teisi asendades, kolmandaid ümber asetades. Jällegi tundub idee oma lõpetatuses täiuslik, geniaalselt lihtne ning sepahaamrina lööv.
Arglikult teeb ta uue katse, kuid ta ei jõua kaugemale esimestes lausetest. Ta märkab pilkavaid irveid ja sosinaid, mida saadab avalik silmapilgutus. Ent ta jätkab, väsimatus ärevuses ja ootuses, et sihikindlus on midagigi väärt. Ta muutub tüütavaks, sõbrad eiravad tema konstruktsioone, manavad nägudele kannatajanäo ja püüavad teda teelt eksitada kõrvalise lobaga ja tühipalja klatšiga. Vanemad teevad näo, et nende mõistus on taolisteks ajuharjutusteks liialt jõuetu, tuttavad ignoreerivad avalikult, lausa skandaalsell-demonstratiivselt.
Ta ei jäta jonni, idee on tema mõtetesse happena söövinud, oma ideaalsuses pole sellega ju muud teha kui seda väljendada. Tasapisi näeb, et kõik ta probleemid ja ülesanded on lahendatavad sedasama ideed kasutades, nad muutuvadki tasapisi ideeks endaks. Jah, seda tuleb vaid piisavalt järjekindlalt, selgelt ja efektselt selgitada, arusaadavaks teha. Võib heita kõrvale ja eirata mõningast keerulisust, kesksed teesid tuleb muuta lapselegi mõistetavaks.
Tema segast pominat ei kuula enam keegi, kui aeg-ajalt keegi jääbki mõtlema, annetades halastavalt tema ideestikule mõned minutid, siis tunduvad kogu pominast kuulduvad laused naiivsed, äärmuseni lihtsustatud, reaalsust eiravad ning seega kasutud.
Uksed tema ees ja taga on sulgunud ja praodki kitti täis topitud. Tema aga mõtleb, ennastunustavalt konstruktsioone luues, lahti lõhkudes, uuesti ehitades, neid selgitada püüdes ning tutvustades. Ta on vang. Idee vang.
0 Comments:
Post a Comment
<< Home