Erinev vaade elule

Ahmedil oli kaks ilusat pilti. Ta teadis, et nende heiklevate ja võrgutavate tulelinnade nimed on London ja Pariis. Ta oli järgi vaadanud tarkadest raaatutest, et need on Inglismaa ja Prantsusmaa pealinnad. Kuid tema unelmaks oli pildi asendamine reaalsusega.
Ma ei hakka rääkima Ahmedi võitlusest oma eesmärgi teostamise nimel. Muidugi, nagu juba arvata võite, oli see raske ja porine teekond, saatjaks alandus ja kõhklev masendus. Teadagi, mingi ajahetk jõudis ta oma unistusele lähemale kui kunagi enne.
Ta leppis kokku ühe pooltuttavaga, maksis raha, kes viis ta ühe oma pooltuttava juurde, kes küsis raha, kellele Ahmed maksis raha, kes tutvustas talle üht sõpra, kes nõudis raha, ja Ahmed ulatas talle oma viimase kupüüri.
Talle tutvustati Edi, kunagist kiviraidurit ja naisepeksjat. Nüüd, pärast naise lahkumist, elas ta ainult tööle, armastas kiruda Euroopa Liitu ning Bulgaaria prostituute pärast vahekorda mõnitada.
Edil oli uus veoauto, või õigemini tsisternveok. Ta transportisbensiini, tänu globaalmajandusele ja tehnoloogiaarengule oli tal iga päev üha rohkem ja rohkem tööd. Täna läks ta järjekordse laadungi järele, kuid tsisterni saatuseks oli täna tühjaks jääda.
Bensiini asemel tangiti talle Ahmed ja paar tema saatusekaaslast. Reisivagunisse vajutades, külvati nad üle ropu sõimuga ja keelati heaoluühiskonna nimel enne piiri ületamist piuksugi teha.
Kõik läks pimedaks.
Pärast paari päeva ja kaasa võetud maisileiva lõppemist soovis ta veelkord näha oma uut kodulinna, vähemalt ühte võimalikku neist. Õnneks olid tal need pildid rinnataskus, ja õnnetuseks tikud püksitaskus . Pimeduses kobades õnnestus tal üks pruunipealine tikuke põlema kraapsatada.
Kõik läks ühtäkki valgeks.
Ahmed maeti anonüümsena, Ed aga firmajuhi krokodillipisarate saatel Bulgaaria piiri äärde.

Vaive armastas pärast tööd kohalikust seisukauplusest läbi minna. Selles letipoes polnud korve, vaid ihaldatav kaup tuli näpuga osutades müüjannale ette näidata, maksta ja lahkuda. Tavaliselt tegi ta muidugi suuremad ostud kohalikus kaubanduskeskuses, kuid siit otsis ta alati midagi oma rasvunud kõutsile.

Kui nüüd oodate, et midagi juhtus sel õhtul teisiti, siis eksite.

Näpp sirutati välja, kaup pakiti jõupaberisse ja rändas sealt kotti: kaks jalga asutusid õhtusse.

"Vabandust"... See oli ainuke asi, mida ta kuulis. Tema vasakut kõrva tabas ränk puuhaluhoop. Kott rebiti otsustava jõhkrusega käest, igaks juhuks virutus päevinäinud king talle veel korra ribidesse.

Vaive hakkas kahtlustama. Kodust väljudes vaatas ta alati selja taha. Tal oli komme end tänaval kõndides äkki ümber pöörata ning tagantulija ehmunud silmadega röntgenist läbi lasta. Ta kandis oma poekotis telliskivi, et sellega vajadusel äsada. Ta käis poes alati valges, ostes toitu ette mitmeks päevaks . Tööle läks Vaive iga päev vastumeelselt, jõudes oma laua taha üha hiljem, kuni ta vallandati. Ta jättis ära kõik ajalehetellimused, et mitte postkasti piiludes võimaliku ründajale kaitsetuna pihku jääda.
Veel mõni kuu käis ta poes korra nädalas, hiljem vaid korra kuus. Tema uksele koputades pidi alati ütlema ees- ja perekonnanime, sünniaasta, isikukoodi ja ennast veidi kirjeldama. Nädal hiljem ei avanud ta enam ust ka selle protseduuri sooritajale. üks päev oli tema korterist kuulda kohutavat kassikräunumist mille summutas kõlatu mats.

Vaive leiti, nagu novellides ikka, voodilinade vahelt kõngenuna. Kassi pooleldi näritud surnukeha vedeles voodi kõrval käeulatuses. Vaive padja alt leiti haamer.
Koroner kirjutas lahkamisaruandesse: "Hirm"

Ahmed julges liialt elada, Vaive aga elajalikult karta.

Kas oleks vaja postmodernistile selgitada, et Vaive oli kunagi Bulgaarias "komandeeringus" käinud, seal Ediga tutvunud ning rannas pulli pärast pudelikirja vette visanud, mis sisaldas Londonist ja Pariisist ostetud postkaarte?