Pealekäimiste top 3
Pealekäimiste top 3
Miskipärast alustatakse „toppide” ettelugemist alati tagantpoolt, et säilitada kuulajaid/vaatajaid liimil hoidev pinge. Siiski võiks ju igasugu edetabelite teadvustamist teha juhuslikkuse printsiibil. Et nüüd, joujoujou, tuleb meie edetabeli 17. koht! Peale seda reklaam ning esitlusele jõuab (paus)....4. koht!
Teadmatus on üks kindlamaid tähelepanu saavutamise relvi. Inimesed, kes avariipaikadel parvedena oma kaelu koogutavad, pärivad alatihti oma naabrilt: „mis juhtus?”. Ning pole midagi jubedamat, kui vaadata filmi, mille lõpplahenduse sulle sõber/tuttav kõrtsis ära rääkis. Või käib ordnung ja teatud korraarmastus teadmatusest eespool?
Igatahes, siit koorub välja pealekäimiste top 3
Koht 2. R. oli vähene poeskäija ja kindla rutiiniga kodanik. Ostis seda, mida vaja, minimaalselt, sest ei viitsinud kilekotte käes tassida. Ausalt öeldes tundus talle see alandav: liputada tänaval ringi läbipaistva kilega, millest paistavad makaronid segatuna tuunikalakonservi ja aluspesuga. Seetõttu pidi ta üsna tihti poodi külastama. Kuid ühte asja jälestas ta veelgi rohkem kui sihitut tarbimist: igasugu tarbimiskaarte e kliendiraamatukesi, seda tükikest saatanlikku plastmassi, mis inimestel kenasti rahakoti vahel sagedasti nähtavaimasse sahtlisse oli säetud. Vastkusest pidi ta sageli järjekorras silmi peitma.
Sellest polekski midagi maailmapõrutavat sündinud, kui ühtäkki ei oleks iga jumala kassiir temalt ostu eest tasuda püüdes mingit P*****kaarti nõudma. Tasapisi see nakkusaigus näis süvenevat. Raviks kasutas R algul automaatset tervitussõna ennetavat pearaputust. Kuid poemüüjad/kassiirid ei saanud temast sageli aru, nad arvasid, et klient on äkki kurtumm, nokutab närvihaigustest niisama peaga või lihtsalt ei saanud nende küsimustest aru. Juhtuski, et P****kaardi olemasolu kontrollivat küsimust kas korrati veelgi valjemini või veelgi püüdlikumalt. Kõik see viis vaese Ri meeleheiteni.
Olles kaotanud lootuse, astus ta klienditeeninusleti juurde ning täitis vaba kätt taskus rusikasse surudes formulari. Ta paiskas letile higise sajakroonise ning peitis läikivalt irvitava plasti põuetasku.
Koju jõudes nuttis ta jõuetust ning saamatust vihast. Vihapisarad olid kuidagi soolasemad, ning ei tahtnud põskedelt maha voolata. Võttes plasttüki oma pluusitaskust, surus ta selle endale sügavale hambusse, tagus ohjeldamatult rusikaga vastu pead ning näris, näris, näris...
Ta ei olnud suutnud pealekäimisele vastu seista.
Koht 1. H. oli lahke tüdruk, andes kõike hea meelega. Muidugi, mitte kõike. Inimesel on õigus ju teatud võõrandamatutele asjadele. Kuid H. ei talunud mangumist. Ta jälestas põlvitamist, higistavat anumist, nutvat kaeblemist, küsivat ihalust. Tihti ei suutnud ta iseendale tunnistada, et mangumisele järeleandmine on tegelikkuses lumepalliefekt. Nõrka pekstakse ju sellepärast, et ta on nõrk. Aga mangumise vihkamine käis ratsionaalsusest üle. Seljamatt saavutatud, oli ta sunnitud järgi andma külameeste, traktoristide, harjuskite, metsameeste, bemmimeeste, hangijate ja tsillijate painajalikule anumistele.
Temast sai kiiresti paaria. Väljatõugatu. „Näed, lits!”, sosistasid kangialused võõristavalt. „Näed, püksikummitu!”, põlastasid kaledad peiduurkad.
Ta peitis valgeks tõmbunud näo punetavasse kätesse. Tal oli häbi, aga ta ei suutnud pealekäimist taluda.
Koht 3.
U. klõpsutas teleripuldilt läbi erinevaid televisioonikanaleid. Neid oli muidugi palju, ta oli just lasknud neid lisada.
Ta keskendus neljaks minutiks uudistele, kus raketid olid purustanud elamuhoone, veri pritsinud ühele päästemeeskonna liikmele otse habemesse, muutes selle õrnalt hõbepunaseks, ta üritas aru saada mageerootilisest saksa põnevusfilmist, kus ahne abikaasa oma armukest köögikääridega ähvardas, ignoreeris siis ebaõnnestunult reklaami, kus suurte pruunide huultega naine talle kutsuvalt näpuga viipas, mõistatas seejärel, kui vana võis olla inimene, kes saatis tutvumissaatesse sõnumi, et „tervitaks oma sõpru ning tutvuks mõne laheda kutiga”, jälgis hardunult, kuidas neli ühte majja suletud missikandidaati üksteise rinnaümbermõõtu arvustasid, huvitus, kui palju maksavad digikaamerad vastavatud uues ostlemiskeskuses, vahetas automaatselt kanalit, kui kuulis sõna kodanikuühiskond, neelatas kuuldavalt, jälgides tugevalt meigitud kahte naist teineteist altpoolt hõõrumas ning piideldes meelalt seda kõike jälgivat meest, vahtis kustunud ilmel viigipükstes noorukit, kes püüdis pisikest valget palli mingi kepiga kuskile auku toimetada, ja võttis teadmiseks, et lõvid elavad patriarhaalsetes kogukondades.
U vajus unne.
Ta ei suutnud aga vastu panna televiisori kustuvale palumisele. Ta eemaldas kineskoobi ning liitus maailmaga, kus kõik näiline oli tõsi ja vastupidi.
Ta ei suutnud illusoorsuse pealekäimist ignoreerida.
Miskipärast alustatakse „toppide” ettelugemist alati tagantpoolt, et säilitada kuulajaid/vaatajaid liimil hoidev pinge. Siiski võiks ju igasugu edetabelite teadvustamist teha juhuslikkuse printsiibil. Et nüüd, joujoujou, tuleb meie edetabeli 17. koht! Peale seda reklaam ning esitlusele jõuab (paus)....4. koht!
Teadmatus on üks kindlamaid tähelepanu saavutamise relvi. Inimesed, kes avariipaikadel parvedena oma kaelu koogutavad, pärivad alatihti oma naabrilt: „mis juhtus?”. Ning pole midagi jubedamat, kui vaadata filmi, mille lõpplahenduse sulle sõber/tuttav kõrtsis ära rääkis. Või käib ordnung ja teatud korraarmastus teadmatusest eespool?
Igatahes, siit koorub välja pealekäimiste top 3
Koht 2. R. oli vähene poeskäija ja kindla rutiiniga kodanik. Ostis seda, mida vaja, minimaalselt, sest ei viitsinud kilekotte käes tassida. Ausalt öeldes tundus talle see alandav: liputada tänaval ringi läbipaistva kilega, millest paistavad makaronid segatuna tuunikalakonservi ja aluspesuga. Seetõttu pidi ta üsna tihti poodi külastama. Kuid ühte asja jälestas ta veelgi rohkem kui sihitut tarbimist: igasugu tarbimiskaarte e kliendiraamatukesi, seda tükikest saatanlikku plastmassi, mis inimestel kenasti rahakoti vahel sagedasti nähtavaimasse sahtlisse oli säetud. Vastkusest pidi ta sageli järjekorras silmi peitma.
Sellest polekski midagi maailmapõrutavat sündinud, kui ühtäkki ei oleks iga jumala kassiir temalt ostu eest tasuda püüdes mingit P*****kaarti nõudma. Tasapisi see nakkusaigus näis süvenevat. Raviks kasutas R algul automaatset tervitussõna ennetavat pearaputust. Kuid poemüüjad/kassiirid ei saanud temast sageli aru, nad arvasid, et klient on äkki kurtumm, nokutab närvihaigustest niisama peaga või lihtsalt ei saanud nende küsimustest aru. Juhtuski, et P****kaardi olemasolu kontrollivat küsimust kas korrati veelgi valjemini või veelgi püüdlikumalt. Kõik see viis vaese Ri meeleheiteni.
Olles kaotanud lootuse, astus ta klienditeeninusleti juurde ning täitis vaba kätt taskus rusikasse surudes formulari. Ta paiskas letile higise sajakroonise ning peitis läikivalt irvitava plasti põuetasku.
Koju jõudes nuttis ta jõuetust ning saamatust vihast. Vihapisarad olid kuidagi soolasemad, ning ei tahtnud põskedelt maha voolata. Võttes plasttüki oma pluusitaskust, surus ta selle endale sügavale hambusse, tagus ohjeldamatult rusikaga vastu pead ning näris, näris, näris...
Ta ei olnud suutnud pealekäimisele vastu seista.
Koht 1. H. oli lahke tüdruk, andes kõike hea meelega. Muidugi, mitte kõike. Inimesel on õigus ju teatud võõrandamatutele asjadele. Kuid H. ei talunud mangumist. Ta jälestas põlvitamist, higistavat anumist, nutvat kaeblemist, küsivat ihalust. Tihti ei suutnud ta iseendale tunnistada, et mangumisele järeleandmine on tegelikkuses lumepalliefekt. Nõrka pekstakse ju sellepärast, et ta on nõrk. Aga mangumise vihkamine käis ratsionaalsusest üle. Seljamatt saavutatud, oli ta sunnitud järgi andma külameeste, traktoristide, harjuskite, metsameeste, bemmimeeste, hangijate ja tsillijate painajalikule anumistele.
Temast sai kiiresti paaria. Väljatõugatu. „Näed, lits!”, sosistasid kangialused võõristavalt. „Näed, püksikummitu!”, põlastasid kaledad peiduurkad.
Ta peitis valgeks tõmbunud näo punetavasse kätesse. Tal oli häbi, aga ta ei suutnud pealekäimist taluda.
Koht 3.
U. klõpsutas teleripuldilt läbi erinevaid televisioonikanaleid. Neid oli muidugi palju, ta oli just lasknud neid lisada.
Ta keskendus neljaks minutiks uudistele, kus raketid olid purustanud elamuhoone, veri pritsinud ühele päästemeeskonna liikmele otse habemesse, muutes selle õrnalt hõbepunaseks, ta üritas aru saada mageerootilisest saksa põnevusfilmist, kus ahne abikaasa oma armukest köögikääridega ähvardas, ignoreeris siis ebaõnnestunult reklaami, kus suurte pruunide huultega naine talle kutsuvalt näpuga viipas, mõistatas seejärel, kui vana võis olla inimene, kes saatis tutvumissaatesse sõnumi, et „tervitaks oma sõpru ning tutvuks mõne laheda kutiga”, jälgis hardunult, kuidas neli ühte majja suletud missikandidaati üksteise rinnaümbermõõtu arvustasid, huvitus, kui palju maksavad digikaamerad vastavatud uues ostlemiskeskuses, vahetas automaatselt kanalit, kui kuulis sõna kodanikuühiskond, neelatas kuuldavalt, jälgides tugevalt meigitud kahte naist teineteist altpoolt hõõrumas ning piideldes meelalt seda kõike jälgivat meest, vahtis kustunud ilmel viigipükstes noorukit, kes püüdis pisikest valget palli mingi kepiga kuskile auku toimetada, ja võttis teadmiseks, et lõvid elavad patriarhaalsetes kogukondades.
U vajus unne.
Ta ei suutnud aga vastu panna televiisori kustuvale palumisele. Ta eemaldas kineskoobi ning liitus maailmaga, kus kõik näiline oli tõsi ja vastupidi.
Ta ei suutnud illusoorsuse pealekäimist ignoreerida.
0 Comments:
Post a Comment
<< Home