kõle naer
Ta vastas täielikult meie tavalisele arusaamale õpetlasest. Hallinev ja kindlameelselt kiilanev pea, sarvraamidega pluss-seitsmesed prillid, punetuv ja esiletungiv nina, kolletuv tüügashabe ja justkui treipingil teritatud hambad. Ta rääkis susisevalt, neelates alla L- tähti ja vilistas V-i. Peopesad olid tal tubaka mudimisest lõhenenud ning hakanud habemega samasugust värvi omandama.
Ta koputas piibu vastu põrandat tühjaks ja jätkas:
„Imelik nimi sul...Patsient... Igatahes, räägi mulle veel sellest eesmärgiseadmisest ja eesmärkide lõppemise teooriast, ma ei saanud päris hästi aru”
„Vaadake, härra õpetlane, minu mahatma-kuub. Iga inimene elab kujutelmas, et on olemas teatud sisemised eesmärgid, mille markeerimine loob omaette teekaardi, moodsamas kõnepruugis road-mapi. Mulle meenutab see natuke hansu ja gretekese lugu, kus oma jalajälgedesse poetatud leivapuruke peaks näitama teed. Nende puhul vist küll tagasiteed, meie räägime siin tulevikust. Aga milles siis probleem? Mul on iga päevaga üha rohkem tunne, et vahetusse on läinud mõisted „minu” ja „minule”. Täpsemalt, neil puudub vahe. Kõiksugu eesmärgid on meile üha rohkem ette antud. Gramscilik pealesurutud ideoloogia on valitsev. Seesama klišeelik simulaakrum on kaevunud sügavamale, kui ma enne arvata osanuks. No lepime siis kokku, et inimese eesmärgiks peaks olema see palju kirutud õnn. Ja kohe komistame küsimuse ette selle defineerimisest. Laseme silmad kinni ja püüame ette kujutada, mis on õnn. Silme ees hakkavad sähvima märksõnad. Kuid need pole genuiinsed, vaid sinusse väljaspoolt surutud. Ma loen lehest ühelt leheküljelt, et õnn on see kui saad sõita reisile ja unustada töömured. Ma sulgen lehe ja keeran lahti teleka, kus õnn on totaalses muutumises olevas välimuses. Ma virutan puldi seina ning astun tänavale, kus õnn paiskab näkku mulle prügikastidelt vastu kiravatest sokolaadijäätistest. Ma räägin sõbraga ning õnn paistetab üles hoopis täiuslikus kaaslases. Ma püüan siis neid neid teadvusest välja lülitada. Edasi. Aga isegi sügavaimatest kohtadest sobrades ei jää näppu mitte midagi, mis poleks juba ekspluateeritud.”
Ta jätkas, „nüüd jõuangi asjale lähemale. Tuum hakkab kooruma, kuid sealt avanev pilt ongi mind teie juurde toonud. Ma alustasin oma seanssi kirjeldusega, et näen igal ööl unes ainult sõda. Vaatan sõjafilme. Ei, küsimus pole relvafetisismis. Ega ka võimus-see on vast üks elavamaid hirmu faktoreid, millega meid püütakse iga päev võrkudesse. Vaadakem USA välispoliitikat... Ohh, ma tunnen, et laskun jälle triviaalusesse ning see pole mu eesmärk. Tehkem Paus"
Lonksates siirupit mahlaga, ta jätkas: „ jah, küsimus on vaid sõja kui kõige algelisema eluvormi lihtsuses, mis mind peibutab. Sõda nivelleerib ja nühib maha kõik tänapäeval sinna kunstlikult juurde lisatud projektiõnne mügarikud. Alles jääb vaid üks kindel eesmärk- ellu jääda. Sa ei mõtle, et kas suudaksin maksta korterilaenu, mida homme klubisse minnes selga panna, mis oleks hea tutvustamislause, ülemuse tattipritsivast kõnest, koosolekuprotokolli puudulikkusest, tööintervjuudest, krediitkaardiarvest. Sa lihtsalt tahad hoiduda sarpnellitükist, mis lõikaks maha su vasaku käe.”
„Huvitav... "
Õpetlane tõusis otsustavalt püsti, paisates ühe äkilise liigutusega laualt maha krapp-raadio. Temas oli langilikku otsustavust.
"Ausalt öeldes, mr Patsient, te ei vaja ravi. Tõuske üles, seiske ühe jalaga tooli peale, võtke parema käega kinni vasakust kõrvast, ja viskuga täielt hoolt põrandale! Ma võiksin teile endale siin oma kohvkruusiga pähe valada. Te tulete siia ja lõugate mingisugusest totalitaarsest ideoloogiast, kaeblete mingis maailmavalus, et (post)materialistlik surve vajutab teid põlvini väljamõeldud õnne diskursusesse. Hüplete mingite võõrväljenditega, luues endale silme ette dostojevskilikku kannatajat-ohvrit. Projitseerite "kannatusmina" minu vastuvõtutoa kusesele põrandale. Ehh, te olete ise üks suur klišee, iseenda imetluse võrdkuju! Anute mingit maailmavaluliku märtri tiitlit, mangute tähelepanu ning peate end mingiks kuradi intelligendiks, kes on selle maailma jaoks liiga suur. Kasvage üles või taandarenege maapeale ! Teie süljest, mis te siin pritsiste, ei saaks ümbrikutki niisutatud. Fakk, tarbige või ärge tarbige, elage või surge, olge õnnetu või õnnelik, mida perset see minu, meie, ühiskonna probleem on? Defineerite siin õnne, ilutsete ja ilatsete! Võtku sind Muhamed ja tema karikatuur!”
Toimus lüheldane kähmlus. Mõlgiti kulmud ja lõiguti silmi. Hekseldati igemeidja sammuti varbaküüntel. Sajatati.
Suur Lavastaja tõusis püsti. Ta plaksutas ennastunustavalt. Lühtrite poole kerkis tühi, kõle ja nii maniakaalselt kajav naer.
Ta koputas piibu vastu põrandat tühjaks ja jätkas:
„Imelik nimi sul...Patsient... Igatahes, räägi mulle veel sellest eesmärgiseadmisest ja eesmärkide lõppemise teooriast, ma ei saanud päris hästi aru”
„Vaadake, härra õpetlane, minu mahatma-kuub. Iga inimene elab kujutelmas, et on olemas teatud sisemised eesmärgid, mille markeerimine loob omaette teekaardi, moodsamas kõnepruugis road-mapi. Mulle meenutab see natuke hansu ja gretekese lugu, kus oma jalajälgedesse poetatud leivapuruke peaks näitama teed. Nende puhul vist küll tagasiteed, meie räägime siin tulevikust. Aga milles siis probleem? Mul on iga päevaga üha rohkem tunne, et vahetusse on läinud mõisted „minu” ja „minule”. Täpsemalt, neil puudub vahe. Kõiksugu eesmärgid on meile üha rohkem ette antud. Gramscilik pealesurutud ideoloogia on valitsev. Seesama klišeelik simulaakrum on kaevunud sügavamale, kui ma enne arvata osanuks. No lepime siis kokku, et inimese eesmärgiks peaks olema see palju kirutud õnn. Ja kohe komistame küsimuse ette selle defineerimisest. Laseme silmad kinni ja püüame ette kujutada, mis on õnn. Silme ees hakkavad sähvima märksõnad. Kuid need pole genuiinsed, vaid sinusse väljaspoolt surutud. Ma loen lehest ühelt leheküljelt, et õnn on see kui saad sõita reisile ja unustada töömured. Ma sulgen lehe ja keeran lahti teleka, kus õnn on totaalses muutumises olevas välimuses. Ma virutan puldi seina ning astun tänavale, kus õnn paiskab näkku mulle prügikastidelt vastu kiravatest sokolaadijäätistest. Ma räägin sõbraga ning õnn paistetab üles hoopis täiuslikus kaaslases. Ma püüan siis neid neid teadvusest välja lülitada. Edasi. Aga isegi sügavaimatest kohtadest sobrades ei jää näppu mitte midagi, mis poleks juba ekspluateeritud.”
Ta jätkas, „nüüd jõuangi asjale lähemale. Tuum hakkab kooruma, kuid sealt avanev pilt ongi mind teie juurde toonud. Ma alustasin oma seanssi kirjeldusega, et näen igal ööl unes ainult sõda. Vaatan sõjafilme. Ei, küsimus pole relvafetisismis. Ega ka võimus-see on vast üks elavamaid hirmu faktoreid, millega meid püütakse iga päev võrkudesse. Vaadakem USA välispoliitikat... Ohh, ma tunnen, et laskun jälle triviaalusesse ning see pole mu eesmärk. Tehkem Paus"
Lonksates siirupit mahlaga, ta jätkas: „ jah, küsimus on vaid sõja kui kõige algelisema eluvormi lihtsuses, mis mind peibutab. Sõda nivelleerib ja nühib maha kõik tänapäeval sinna kunstlikult juurde lisatud projektiõnne mügarikud. Alles jääb vaid üks kindel eesmärk- ellu jääda. Sa ei mõtle, et kas suudaksin maksta korterilaenu, mida homme klubisse minnes selga panna, mis oleks hea tutvustamislause, ülemuse tattipritsivast kõnest, koosolekuprotokolli puudulikkusest, tööintervjuudest, krediitkaardiarvest. Sa lihtsalt tahad hoiduda sarpnellitükist, mis lõikaks maha su vasaku käe.”
„Huvitav... "
Õpetlane tõusis otsustavalt püsti, paisates ühe äkilise liigutusega laualt maha krapp-raadio. Temas oli langilikku otsustavust.
"Ausalt öeldes, mr Patsient, te ei vaja ravi. Tõuske üles, seiske ühe jalaga tooli peale, võtke parema käega kinni vasakust kõrvast, ja viskuga täielt hoolt põrandale! Ma võiksin teile endale siin oma kohvkruusiga pähe valada. Te tulete siia ja lõugate mingisugusest totalitaarsest ideoloogiast, kaeblete mingis maailmavalus, et (post)materialistlik surve vajutab teid põlvini väljamõeldud õnne diskursusesse. Hüplete mingite võõrväljenditega, luues endale silme ette dostojevskilikku kannatajat-ohvrit. Projitseerite "kannatusmina" minu vastuvõtutoa kusesele põrandale. Ehh, te olete ise üks suur klišee, iseenda imetluse võrdkuju! Anute mingit maailmavaluliku märtri tiitlit, mangute tähelepanu ning peate end mingiks kuradi intelligendiks, kes on selle maailma jaoks liiga suur. Kasvage üles või taandarenege maapeale ! Teie süljest, mis te siin pritsiste, ei saaks ümbrikutki niisutatud. Fakk, tarbige või ärge tarbige, elage või surge, olge õnnetu või õnnelik, mida perset see minu, meie, ühiskonna probleem on? Defineerite siin õnne, ilutsete ja ilatsete! Võtku sind Muhamed ja tema karikatuur!”
Toimus lüheldane kähmlus. Mõlgiti kulmud ja lõiguti silmi. Hekseldati igemeidja sammuti varbaküüntel. Sajatati.
Suur Lavastaja tõusis püsti. Ta plaksutas ennastunustavalt. Lühtrite poole kerkis tühi, kõle ja nii maniakaalselt kajav naer.
1 Comments:
good show, nagu anglissmannid ütleksid :)
Post a Comment
<< Home