Jumal

Ühel õhtul teadis ta, et on Jumal. See polnud mingisugune pika õppimisprotsessi teel omandatud teadmine nagu heegeldamisoskus. Ta lihtsalt mõistis ühel hetkel, et nüüdsest on tal jumalavõime. Jah, ta on Jumal.
Jumalikkus polnud muidugi mingisugune triviaalne, filmidest nähtud ja kuuldud kineetiline vägi: võime liigutada asju, painutada lusikaid või panna vanaätt värvi jooma. Ei, see oli üsna uutmoodi tunne. Jumalaks olemine ei tähendanud midagi muud, kui omada uutmoodi spetsiifilist võimu.
Nimelt suutis ta alates eilsest õhtust panna inimesi kindlal viisil käituma. Aus olles, isegi mitte seda, viimast ta arvas end suutvat teha. Astudes sammu tagasi- tema jumalikkus seisnes võimes määrata inimeste tundeid. Ning siingi oli tal piiratud valik. Ta sai sisestada inimestele neid etteantud menüüst (teate küll, nagu on olemas põhivärvid, on olemas ka põhitunded). Nende segunemisel moodustuvad küll üsna omapärased ja vastandlikud alamtunded, kuid Jumal võis opereerida vaid põhitunnete piirides.
Tulles tagasi, vastne Jumal nimelt uskus, et teatud tundeid kindlatele isikutele sisestades suudab ta sedaviisi determineerida ka nende käitumist.
Ning kavandas ta grandioosse strateegia, sõnastades oma kuivanud huultel eesmärgi, ja tee selleni.
Ta alustas oma teenimatut tööd, valis oma sõprade ja tuttavateringist „solvajad“, kellele sisestas julguse/julmuse. Markeeris seejärel „ohvri“(d), kodeerides teda eelkõige tundma hirmu/alandlikkust; relvastas ihaga hoolega välja valitud „paarikese“, kuid segades nende (ja nende õnne) vahele „intrigandi“, kelle omandusse andis jultumuse. Kord jõudis „igavese üksiku“ kätte, keda Jumal dekoreeris põlgusega, taustajõu moodustasid „eemalviibijad“, kellele omistati „ükskõiksus“.
Ta peatus hetkeks, vaatas läbi oma orkuti ning jätkas tööd. „Idealisti“ kuuerevääri ehtis nüüd õiglus, „pessimisti“ rinnus tiksus lootusetus, „karjäristi“ kohal kumas järjekindlus. Kõikide nende vahele mahtus veel „kloun“, kes oli varustatud rõõmuga.
Tegelastega nüüd aitas. Sõbralist oli läbi.
Jäi veel need inimesed omavahel siduda, vedada nad punaste ja siniste nooltega omavahel kausaalsesse ja fataalsesse seosesse. Sest lõppeks, üks tunne ja seda ristina kandev tegelane pidi saama päästikuks, mis vallandaks liblikaefekti, mille tagajärjel selguks kõik. Läbi ülikiirelt leviva mehhaanilise tunneteprotsessi, mille erinevaid etappe pole võimalik jälgida, pidi saabuma lõplik selginemine, kõikehõmav ja kõike paljastav „tõde“.
Nagu strateegiatesse uppunud malemänguril, töötas Jumala pea seitsesada mõtet minutis. Ta hoidis järjepanu ridadesse laotud tegelasliine eraldi ajusahtlikestes, samal ajal üritades vägisi järjestada (loodetavasti) juhtuvaid protsesse.
Ta sagariline mikromootor ähvardas viimaks lühisesse minna. Jumal oli kaotanud otsa ja alguse. Mõtted sidusid end üksteise külge ja väänlesid lootusetutes puntraideedes. Tunnete ja tegelaste doominokivid ei kukkunud mitte efektselt üksteise järel, vaid segamini ja juhuslikult.
Ta mõistis, et kuskil sai tehtud viga, ja see viga peitus temas eneses. Ta ei olnud mänginud mitte teistega, vaid iseendaga. Kõik tunded ja tegelased olid tegelikkuses juba ammu omandanud tema enda näo.
Nad naeratasid talle nüüd tuhandetelt peegelkildudelt näkku.
Ta oli ikkagi veel Jumal, kuid Pettekujutelmade Jumal