Kinnisidee

Inimestel on teatud perioodid, mil nende aju on mässitud ühe gigantse mõtte sisse. Tihkelt ja ühtki pilu jätmata on see mõttejupp end laotanud üle tähtsaima tajumis- ja reageerimissensori. Otsekui suhkruvatt valge kepi otsas, kõike enda ümber kleepiv, tüütu ning pudelikillu valgust varjutav. Ahvatlevana on ta end puust autotreileri aknast sinu silmadesse veigelnud ning end alasti rindadena ahvatlenud. Odav, aga sellegipoolest lummav. Kiusatuslikult lihtne on ta sealt üles korjata ja oma vasest ja higist läbiimbunud seitseteist münti lõhenenud pihku laduda.
Nagu kõikide pealiskaudsusega end ehtivate asjade juures, saab ka siin omastatavast omaja. Kiiresti istutab kinnisidee end sinu aju sügavaimasse urgu ning paljastab oma üha kasvavad kombitsad. Kinisideelik hiigelkalmaar ei kohtagi vastupanu, sest passiivsus on tema pärm ja proteiin, mida õgides ta jõudu juurde hangib.
Inimene vangub, et lõpuks langeda. Tema võrkkest raamub ühe kinnisidee imepeene kombitsaga, ja armetud katsed vastu hakata on juba selle lootusetuses hukule määratud. Vankunud ning kukkunu ei valuta, kannata, elavdu ega mäleta. Tuimus vallutab ega peatu, võõpav sült vaid väriseb, kuid ei mõrane.
Minu kinnisideeks on sotsiaalteadlase allakäik. Mehe, kes kunagi lootusrikkalt diplomit rinnale surus ja kommunikatsiooniterminitestja -teooriatest kubisevas reklaamimeres oma esimest koha jahtis.
Järgmine pilt. Kollased hambad, elavhõbedane näpuots, sigaretisuitsune habemetüügas. Edukast õpetlasest on saanud mister anonüümsus, kelle ülesandeks on mängida Tavalist Meest. Jah, just tema on see, kellele otese tema silmade all pesupulbriteste tehakse.
Tavaliselt pole tal muidugi palju tööd, kuid tema suurim pluss oli tema olemusse sisse kirjutatud tähelepandamatus, tavalisus, mis lubab tal oma teatud piirides ära elada. Ta ei tekita otsest õõva ega ka sümpaatiat, ta sulandub massi ja on massiga orgastiliselt üks.
Tema tavalisuse reputatsiooniga on täiuslikus harmoonias tema peiduurgas, kus kollasel tapeedil olid rusikasuurused rasvaplekid, kardina otstarvet täidab vana tolmumantel, raamatutest jalgadel seisab kollane ja viltu vajunud lauaplaat, mille peal lösutab röhkiv ja traatidest pungil vana raal. Laualina asemel on viis-kuus ajalehte, mille pealkirjad on tomatikaste juba möödunud aastal laiali ajanud.

Muidugi oli tavalisel mehel oma leivapäev. Valimiste eel helises tema telefon neli korda kolme minuti jooksul, uksele kostus sageli nõudlikku koputust ning ta pakkus korralikkesse ülikondadesse mähkunud ja vinnilistele noormeestele kõrva kaotanud tassist odavat teed. „Kullasajuks“, nagu ta oma kaduma kippuvas fantaasias oli selle perioodi nimetanud, oli ta kogunud hulga inkognitosid, mis tiinel ajal käiku läksid. Ants Tamm, Leida Pärn, Zoja Samsonova jne jne. Neid nimesid endale laubale kleepides, kehastus ta ümber kitsikuses vaevlevaks pensionäriks, kes keskturul olevat üht poliitikut näinud mullaste kartulite peale nina kirtsutamas; ta maskeeris end pooleli jäänud kõrgharidusega katlakütjaks-geeniuseks, kes manas lokkavat populismi; kõndis lossiesisel puulabidast tehtud plakatiga „Toompeal elab kõrge saks, kes on rahva rahast paks!“; õiendas lihtkodanikuna arveid poliitiliste vastastega pea kõikides kriitpaberist parteiajalehtedes ning istus innukalt nina nokkides valijatega määratud kohtumistel, käsi pikalt üleval, et esimesel võimalusel sõna võtta.

Mis on selles kinnisidees nii lummutavalt seksikat? Miks on ta mähkunud mu mõistuse kui vasetraat elektrimootori?

Popp vastus on, et ma ei tea.

Aga ma ei jäta kunagi võitlust, et uurida välja, kuidas käivad alla bioloogid, hüdroloogid, puhastusteenistujad, korstnapühkijad, müügijuhi abid, letiteenindajad, keavetööde insenerid, autojuhi abid, ornitoloogid, lavastajad, veinidegusteerijad, moosekandid.