Open Forum Day

Xyz: essa!
Oz: tere:D...hõõkk!
Tegudemeez: Mis meil siis täna teemaks. Põlvkonnad. Muidugi, eks ole. Linnart Priimäe ja Juske ajad on siis tagasi, aeg tegeleda generatsioonide kronologiseerimisega. Aa, et kohe oodatakse manifesti, teatud sõnadesse raiutud õlvkonnakirjeldust, mille abil lahti seletada pareguste noorte traagika ja eneseotsingud? Lihtne ju: juba mainitud „Tartu sügise“ lõnkaritele järgnes revolutsiooniliste teksatagide ja soomeTv ihalejate sugu, millele omakorda istus teatud aja pärast otsa pintsaklipslaste seltskond. Ja pärast seda? Meil on ju tegemist „pohhui“põlvkonnaga, suva ja ükskõik on nende tegu-, side-omadus-, ja abisõna. Polegi vist rohkem vaja öelda. Märksõnaks sobiks ka kõikehõlmav „reality“, kuid see on pigem lööksõna maailma 90+ ühiskonna kohta ja lootusetult ekspluateeritud.
Ats: Ei, ma ei ole nõus, kindlasti mitte. Ühe osaga siiski, generatsioonide järgnevus on mul sarnane. Jah, oli võitjate põlvkond- inimesed-noorukid, kes said täiskasvanuks õigel ajal, et haarata ja krabada kõik endale, mille avanenud kirstukaaned paljastasid. Pole mõtet seda pikemalt ja värvikamalt kirjeldada, trügiti jah seifi manu ning mammonajahil taoti üksteisel ribid ja nosplid sisse. Pärast seda kasvas üles põlvkond, mille profiili on sõnastanud Tyler Durden: (mille iga tattnokk filmi vaatamise järel enda signatuurina hakkab kasutama, sellest tegelikult aru saamata)
„God damn it, an entire generation pumping gas, waiting tables; slaves with white collars. Advertising has us chasing cars and clothes, working jobs we hate so we can buy shit we don't need. We're the middle children of history, man. No purpose or place. We have no Great War. No Great Depression. Our Great War's a spiritual war... our Great Depression is our lives. We've all been raised on television to believe that one day we'd all be millionaires, and movie gods, and rock stars. But we won't. And we're slowly learning that fact. And we're very, very pissed off”. Kuid siit edasi meie arusaamad lahknevad, tegudemeez, või täpsemini, moodustavad eri tasandid. Sina näed järgmises põlvkonnas James Deani tagasitulekut, omamoodi ajaloo kordumist, küll mitte perverssuse või farsina. Nii näed sa „pissed off“ põlvkonna lapsi tegelastena, kes on ammu unustanud, mille pärast nende isad ja nüüd nad ise tegelikult vihased on. Nii pole neil pole enam täitumatust meediast peale surutud, kuid luhtunud unistusi ja sellest tekkinud seesmiselt pulbitsevat raevu.
Tegudemeez: Jah, nii see on, eks ma ole sel teemal pikalt kirjutanud. Ka siin. Aga sa ise? Oled nõus, et uus generatsioon on seltskond tuimureid, kellel kõik on „pohhui“ ja kelle üle valitseb „indifference“ pühakiri? Sinu kirjeldus ülal sarnaneb ju minu ettekujutusele „põhjuseta mässajate“ pealetungist...
Ats: Ei, asi pole nii lihtne, las ma jätkan oma mõtet. Põlvkondi ei saa lahutada meie üldisest ühiskonnakäsitlusest ning siin me oleme juba varasemalt kokku leppinud, et seda iseloomustab postmodernism (ülla-ülla). Mäletad vast küll, kõik see, mis Hesse Stepihundi tuhandekillulistes peeglitükkides tabavalt allegoriseeritud on. Seega. Ma väidan, et üks kategooria kui arhetüüp on ammu samamoodi killustunud, nüüd peame me tüpologiseerima ning tabavate (ei, vaimukate!) nimedega varustama rea allkategooriaid ja nende allkategooriate allkategooriaid. Igast subtüübist, ei, allkategooriast saab omaette manifesti, igasse allkategooriasse kuulub ka erinevaid alltüüpe. Ühiste nimetejate leidmine neile on väga väga raske, kui mitte võimatu.
Tegdudemeez: noh, olgu, kuid üldistada on alati võimalik.
Ats: Jah. Võtame vaid ühe näite allkategooriatest: üks nn subfoldereid, mis minu vaatluste ja hinnangute järgi on kiirelt kasvamas. Ma nimetaks seele subfolderi kui „partisanid“, sest nad pärinevad otseselt põhjuseta mässajate põlvkonnast, olles nendega orgaaniliselt seotud. Kuid nende mässuviisid või –meetodid on nülitud või õigemini öeldes, repressiivvõimalustega kohanenud. Hetkel pole tähtis, kuidas või kelle poolt, oluline on, et nende viis oma viha ja surutus välja elada on kärbitud. Sa ei näe neid plakatitega tänaval, kaikad käes ja huuled väsimatust röökimisest pragunenud. Sa ei karda neid, sest nad ei loobi süütepudeleid ega purusta pesapallikurikatega autoaknaid. Kaugel sellest. Nad ei võta ka sõna rahvakoosolekutel ega auditooriumites. Nad ei kirjuta ajalehtedesse oma nime ja pildiga. Kuid nad erinevad sinu kirjeldatud pohhuistidest. Nad hoolivad, neile läheb korda, aga nad on tunda saanud, mida tähendab avalik tähelepanu ning kui valusalt võib see otse vastu hambaid anda. Neile on selge, et kusagil struktuurides on hunnik andmeid nimede ja piltidega, mis ootavad sobilikku kasutust, et „teisitimõtlejat“ või „mässajat“ avalikult alandada. Kes on jäänud vahele alastuse või nurkakusemisega, kes on seksuaalselt vabameelne või kõõrdsilmadega. Nii nad matavad end anonüümsuse betoonpunkrisse, et püüda sealt piludest paberkuulipildujast tulistada. Vorme on mitmeid: näiteks anonüümsed blogid, foorumid, kommentaarid, internetiavarustes levivad video- ja laulumanifestid. Neil on küll kannatust kui Ukraina partisanidel, kuid nende tragöödia seisneb samamoodi organiseeerimatuses: neid ei kuula keegi ning üksikuid jalamehi on kerge välja nuhkida ja suitsutada, kui vaid keegi viitsib. Aga kokkuvõttes on „nad“ sellegipoolest valmis klahvide alla pressitud pesapallikurikaga saatusele ja ühiskonnale vastu hambaid andma.
Tegudemeez: Aga allkategooriad „Hea ja pulli pärast“ ja „tulnuka“ (see filmist tuttav seltskond)? Kõiksugu „autopeded“ ja „kahetoobimehed“? On ju ka huvitavad nähtused, mis vajaksid psühhoanalüüsi?
Ats: Ee, ei. Ei paku pinget. Noorteplebs jääb alati, tehnoloogilise revolutsiooni järel on neil nüüd lihtsalt teised väljundid. Huvitavam allkategooria on pigem „varjatud ekshibitsionistid“ Seltskond, kes elab halvasti varjatud pseudomaailmas, luues endale väsimatu järjekindlusega identiteete paralleelmaailmas, mis on varjamatult võlts, aga samal ajal pead pööritama ajava reaalsussugemetega.
Tegudemeez: ?
Ats: ah, tead ju küll, näiteks kõiksugu kommuunid internetis ehk siis nende kasutajad. Reit ja orkut, networgid ja mängukoopad, kus saab võtta endale sellise kuju nagu ise ihaldad, luues ideaalse minapildi. Seda eksponeeritakse sageli kui mingit kontaktinfot, kasutades vajalikkust kattevarjuna petmaks end ja teisi ning samal ajal rahuldades manuaalselt uudishimu- ja eksihibitsionismivajadusi. Pole ju midagi külgetõmbavamat vajadusest välja uurida, kes tahaks minust midagi teada, täpsemalt, mida ta teada tahaks. Ja kuna kõik toimub paralleelses internetimaailmas, oleks see nagu varjatud/mängult. Nii suhtutakse sellistesse kommuunidesse seltskonnas teatud kõvera muigega, kuigi sisimas võetakse seda (sageli) surmtõsiselt. Kõlab imelikult? Jah, ka minu jaoks. Varjatud ekshibitsionistid on tegelikkuses midagi laenanud partisanidelt, kuid nad ei rakenda virtuaalsust liivakottidena punkri laskeava ees, vaid nende „võitlus“ teenib rahuldamatut edevust. Nende kirjutised peavad tegema neid võimalikult põnevaks ja seksikaks, koguma feimi. Neile ei lähe korda miski muu kui vaadatud klikkide arv ning kommentaarides väljendatud huvi tema isiku, mitte tema mõtete vastu. See on vast kõige kiiremini vohav allkategooria ning sellisena ka huvipakkuv, olgugi, et tüpaazid just vaimustust ei tekita
Tegudemeez: häh, lugedes nüüd sinu pikka „analüüsi“... sind võiks ennast ka ju „varjatud edvistaja“ allkategooriasse liigitada...
Ats: ah, mine ka perse, kuradi vitupea! Tra, teaks ma, kes sa, munn, niisugune oled, sõidaks täiega kümpi! Sitapeast lollakas!