Erinev vaade elule

Ahmedil oli kaks ilusat pilti. Ta teadis, et nende heiklevate ja võrgutavate tulelinnade nimed on London ja Pariis. Ta oli järgi vaadanud tarkadest raaatutest, et need on Inglismaa ja Prantsusmaa pealinnad. Kuid tema unelmaks oli pildi asendamine reaalsusega.
Ma ei hakka rääkima Ahmedi võitlusest oma eesmärgi teostamise nimel. Muidugi, nagu juba arvata võite, oli see raske ja porine teekond, saatjaks alandus ja kõhklev masendus. Teadagi, mingi ajahetk jõudis ta oma unistusele lähemale kui kunagi enne.
Ta leppis kokku ühe pooltuttavaga, maksis raha, kes viis ta ühe oma pooltuttava juurde, kes küsis raha, kellele Ahmed maksis raha, kes tutvustas talle üht sõpra, kes nõudis raha, ja Ahmed ulatas talle oma viimase kupüüri.
Talle tutvustati Edi, kunagist kiviraidurit ja naisepeksjat. Nüüd, pärast naise lahkumist, elas ta ainult tööle, armastas kiruda Euroopa Liitu ning Bulgaaria prostituute pärast vahekorda mõnitada.
Edil oli uus veoauto, või õigemini tsisternveok. Ta transportisbensiini, tänu globaalmajandusele ja tehnoloogiaarengule oli tal iga päev üha rohkem ja rohkem tööd. Täna läks ta järjekordse laadungi järele, kuid tsisterni saatuseks oli täna tühjaks jääda.
Bensiini asemel tangiti talle Ahmed ja paar tema saatusekaaslast. Reisivagunisse vajutades, külvati nad üle ropu sõimuga ja keelati heaoluühiskonna nimel enne piiri ületamist piuksugi teha.
Kõik läks pimedaks.
Pärast paari päeva ja kaasa võetud maisileiva lõppemist soovis ta veelkord näha oma uut kodulinna, vähemalt ühte võimalikku neist. Õnneks olid tal need pildid rinnataskus, ja õnnetuseks tikud püksitaskus . Pimeduses kobades õnnestus tal üks pruunipealine tikuke põlema kraapsatada.
Kõik läks ühtäkki valgeks.
Ahmed maeti anonüümsena, Ed aga firmajuhi krokodillipisarate saatel Bulgaaria piiri äärde.

Vaive armastas pärast tööd kohalikust seisukauplusest läbi minna. Selles letipoes polnud korve, vaid ihaldatav kaup tuli näpuga osutades müüjannale ette näidata, maksta ja lahkuda. Tavaliselt tegi ta muidugi suuremad ostud kohalikus kaubanduskeskuses, kuid siit otsis ta alati midagi oma rasvunud kõutsile.

Kui nüüd oodate, et midagi juhtus sel õhtul teisiti, siis eksite.

Näpp sirutati välja, kaup pakiti jõupaberisse ja rändas sealt kotti: kaks jalga asutusid õhtusse.

"Vabandust"... See oli ainuke asi, mida ta kuulis. Tema vasakut kõrva tabas ränk puuhaluhoop. Kott rebiti otsustava jõhkrusega käest, igaks juhuks virutus päevinäinud king talle veel korra ribidesse.

Vaive hakkas kahtlustama. Kodust väljudes vaatas ta alati selja taha. Tal oli komme end tänaval kõndides äkki ümber pöörata ning tagantulija ehmunud silmadega röntgenist läbi lasta. Ta kandis oma poekotis telliskivi, et sellega vajadusel äsada. Ta käis poes alati valges, ostes toitu ette mitmeks päevaks . Tööle läks Vaive iga päev vastumeelselt, jõudes oma laua taha üha hiljem, kuni ta vallandati. Ta jättis ära kõik ajalehetellimused, et mitte postkasti piiludes võimaliku ründajale kaitsetuna pihku jääda.
Veel mõni kuu käis ta poes korra nädalas, hiljem vaid korra kuus. Tema uksele koputades pidi alati ütlema ees- ja perekonnanime, sünniaasta, isikukoodi ja ennast veidi kirjeldama. Nädal hiljem ei avanud ta enam ust ka selle protseduuri sooritajale. üks päev oli tema korterist kuulda kohutavat kassikräunumist mille summutas kõlatu mats.

Vaive leiti, nagu novellides ikka, voodilinade vahelt kõngenuna. Kassi pooleldi näritud surnukeha vedeles voodi kõrval käeulatuses. Vaive padja alt leiti haamer.
Koroner kirjutas lahkamisaruandesse: "Hirm"

Ahmed julges liialt elada, Vaive aga elajalikult karta.

Kas oleks vaja postmodernistile selgitada, et Vaive oli kunagi Bulgaarias "komandeeringus" käinud, seal Ediga tutvunud ning rannas pulli pärast pudelikirja vette visanud, mis sisaldas Londonist ja Pariisist ostetud postkaarte?

Ideid puuduses vaevlevatele produtsentidele

Mõningaid ideid uute saadete jaoks

Kui Urmet Kook pakkus juba EPLis välja analoogsaateid, mille tõmbenumbriteks oleks poliitikud, siis nii odavalt mina kuuli ei hammustaks. Inimesed väsivad kuulsate poliitikute argitoimetusi vaadates kiiresti, mis nad ikka meist nii väga erinevad on (mõnel vist jah, on kompjalg all ning karvatuustid kaenla alt turritamas).

Idee Üks. Saade igaühele, kuid eelkõige suunatud teismelistele, vanuses 12-18. Ellujäämis-väljahääletamismäng

Veebikaamerad seatakse üles noorte kogunemispaika(desse), näiteks Tartu McDonaldsi ja Statoili bensiinijaama vahelisele parkimisplatsile. Noored saabuvad autodega, kus makk üürgab täisvõimsusel. Reeglite järgi autost väljuda ei tohi, süüa tuuakse neile suursponsori McDi poolt ning päevas on neli korda kindlatel kellaaegadel lubatud loomulikke hädasid rahuldada Statoili WCs.
Iga nädal hääletatakse televaatajate poolt välja kõige ebameeldivam rullnokk, kelle muusikamaitse või peanõkutamismeetod ei ole kohtuniku rollis istuvatele fännidele meeltmööda. Siiski on võimalik endale osta immuunsust, sest nädala jooksul enda autosse kõige rohkem neide ära rääkinud osavõtjanoormees saab kogutud naiste eest endale osta puutumatuse, mis tähendab, et teda pole võimalik välja hääletada. Saade võiks joosta ALO TVs, reklaamipauside asemel võivad kohalikud ettevõtjad joosta platsil ringi oma firma plakatitega, veel parem, kui õnnestuks prime-time’l oma firma T-särgi väel neidised mööda parkimisplatsi patseerima panna. Aeg-ajalt võib ka korraladada põnevaid võistlusi: kes suudab kõige rohkem sumpsist heitgaase väljutada, šefimate päikeseprillide võistlus, käigukangi poleerimine, suitsetamisvõistlus (või just pausipidamine) jne jne.
Auhinnaks aastane kogus bensiini ja võimalus legaalselt omandada tunnistus, mis lubab poest alkoholi osta.

Idee Kaks. Võistlusmäng. Eeldatav auditoorium: kogu pere meelelahutus, kuid tervaik suunatud ärieliidile

Linnades elutsevatele geoloogidele, bomšidele ja kodututele antakse rinnanumber ning käsutatakse stardjoone taha, kus neid asuvad jälitama kaameratega varustatud teletegijad ja reporterid. Eesmärk on teatud kontrollpunktide/prügikastide läbimine päeva jooksul, kus tuleb koguda teatav hulk märgistatud pudeleid. Kontrollpunktidesse on üles seatud püsikaamerad, soovitatavalt asetatakse mõni väiksem peidetud kaamera ka otse prügikonteineritesse. Kel finišis rohkem punktipudeleid, on võitja.
Kontrollpunktides asuvate prügikonteinerite juurde jõudes pudelite kollekteerimisel reegleid ei ole, turumajanduse järgi on ju kõigil nn võrdsed võimalused, kohtunikud võistlejate omavahelisse jagelemisse/jagamisse ei sekku. Veelgi enam, löömingud otse teleekraanil ei ole mitte taunitavad, vaid vaatajanumbrite nimel isegi soovitatavad, seetõttu võiks korraldajad enne võistejate sihtpunkti saabumist konteineritessse jätta vaid väikese arvu punktipudeleid. Ümbruses võiks vedeleda ka rohkelt raudkange, taburetijalgu, lehmakette ning kruvikeerajaid.
Mäng tuleks korraldada truniirisüsteemis, kus eelvõistluse läbinud kohtuvad nn elu ja surma peale peetavates veerand- ja poolfinaalides, millele järgneb rohkelt reklaamitud grande finale.
Saatejuhiks Peeter Võsa või come-backi tegev Ain Allas.
Auhinnaks aastane tuusik sotsiaalmajas kõigi pesemisvõimaluste ning igahommikuse tee ja leivaga. Samuti võimalus soovi korral kohtuda Eesti sotsiaalministriga.

Idee Kolm. „Intellektuaalne õhtupoolik”. Sihtrühmaks kõik tarkusest lugupidavad inimesed, teravik 30-50 vahele jäävad ühiskonnaprobleemidest huvituvad kodanikud.

Iga nädal saadetakse arvamusliidrid ja pressis julgelt sõna võtvad intellektuaalid külalisesinejetena väikekülade poetreppidele, modereerima ja suunama nn „külaparmude ja bockivendade” ümarlaudu. Moderaatorid võiksid olla pisut õpetlastüüpi, püüdes kuulajaskonnale ja ümarlaua diskussantidele selgitada sotsiaalseid teooriaid, turumajnaduse tekke- ja toimemehhanisme, DNA ja RNA erinevust jne jne, sidudes samas teooriaid kohalike olude ja näidetega. Et jutt ikka jookseks, jagataks õlletehaste poolt sponsorlusena välja tasuta Bocki, Taurust, ja Saaremaa Xi. Soovitatav oleks järgida ka soolist tasakaalustatust ning poe juurde oma mehi otsima tulnud vanamemmed ning keskealised külaeided tuleks õpetlase poolt kindlasti keskustellu haarata. Nemad võiks ühtlasi täita nn sekkuva õrritaja rolli. Üllatuskülalisena võiks ligi astuda Reet Linna ning lõbusa muusikavahepalana üles võtta laulu „Eile nägin ma Eestimaad”, „Mu koduke on armsake”, „Kuni mu küla elab...” vms.

P.S Poliitikud hoida eemal, kui näha on kohalikku vallavanemat või regionaalministrit, kutsuda turvamehed!!!