lihtsus

Ei väsi imestamast kirjanike geniaalsust, nende võimekust lihtsalt ja meeledejäävate metafooride abil seletada ühiskondlikke protsesse. Kundera kirjutab oma romaanitegelasest, kes avaldab kommunistliku režiimi liberaliseerimise ajal (ja-jah, inimnäoline sotsialism ja sellel T-34ga tampimine), kus parajasti arutatakse "me ei teadnud!" paradigmat/vabandust. Tegelane väljendab mõtet, et kollaborandid, kes püüavad pärast fassaadide langemist mängida kaardile"me uskusime! Me lootsime! Me arvasime, et see on rahva huvides! Me ei teadnud!!!" peaksid meenutama Oidipust, kes (ka?!) heausksena ei teadnud, mida ta tegi, kuid pärast kohutava tragöödia paljastumist ei kisanud turuplatsil ega tagunud endale kätega rindu, lärmates, et MA EI TEADNUD!, vaid läks, ning torkas endal süütundest silmad peast.

Küsimus ei ole selles, mismoodi peaksime me tagantjärele hindama endisi kommuniste. Ei, pole vähimatki seost, et (eks-)kommunistid peaks endal vabatahtlikult silmi torkima (nagu raamatus süüdistatakse peategelast läbikukkunud liberaliseerimise järel).

Elementaarne on, et vastava metafooriga võtab Kundera kokku kogu autoritaarsete režiimide ja demokratiseerimisteoreetikute nätsukommina veniva kirjanduse, millele ma olen viimased kuu aega pühendanud.

states within states

Räpane vanamees, kelle siniseks tõmbunud põskedel läigatas rääsunud või, istus neli rida eespool asuvale arbuuspunasele pingile, vilistades võikalt läbi puuduva esihamba populaarset viisijuppi. Totralt omaette naeratades ja silmi vidukile vedades toppis ta kollase verega kaetud käe endale põue, tõmmates sekundeid hiljem sealt välja rohelise vildika. Ta kummardus, ja ebakindlalt ette taha taarudes, kritseldas pingikattele: “pentskarid on munnid”. Kiskus seejärel koidest näritud suusamütsi sügavamalt silmadele ja naaldudes tahapoole uinus silmapilkselt.

Poliitik kuses WCs ämbrisse neli liitrit verd. Ta oli just osalenud ülitähtsal seminaril. Seal oli otsustatud tema saatus. Ta oli oma kõnesse kirjutanud seitseteist võõrsõna. Ta oli igavesti vandunud truudust rahvale ja oma riigile.
Nüüd voolas plekkämbrisse tema kolm veretilka.

Ema sikutas oma poega täie jõuga kõrvast. ”Me oleme linnas nüüd!!!”, sistas ta pojale. Poiss oli just tühjale veepudelile jalaga võluva vopsu virutanud. Poiss surus oma avalikust alandusest hoogu koguva vihatunde sügavale maksa kõrvale.

Mulle ei läinud see samamoodi korda nagu sõda 12. sajandi Aafrikas, kus hukkus miljon neegrit. Ma süvenesin taas oma musta kaantega raamatusse “States within States”

Ma vaid imestasin selle kaudse paralleeli üle: nimelt võib riigi sisse, mis on kaotanud legitiimse vägivallamonopoli ja pole seega võimeline enam oma elanikele tagama turvalisust, tekkida paralleelriik, mis võtab üle tänapäevase weberliku riigi funktsioonid. Nii nagu Somaalias või Afganistanis, kus riik väliselt küll eksisteerib (tal on pealinn, territoorium, lipp, elanikud jne), kuid kodaniku eest hoolitseb jagatud maalapil tegutsev hõim/perekond, kasseerides maksud, pidades vajadusel kohut ning pakkudes valitsevas anarhias vähekestki kaitset vastutasuks. Rahvusvahelise õiguse silmis neid riike riigis ei eksisteeri: hoolimata oma tugevast kohalolust de facto, pole neid välisvaatleja jaoks de jure kunagi eksisteerinud.
Ja nii ka inimeses, temas on peidus autonoomne käitumisviis, mis võtab üle lagunenud, väsinud, mittetoimiva keha funktsioonid. Ta säilitab oma kesta, tal on kõik inimese (välis-)tunnused, et petta ära kõrvaltvaatajad, kuid sisemiselt valitseb teda ja tema käitumist senitundmatu, ettearvamatu jõud.