Ei olnud enam võimalik eristada reaalsust unenäolisusest ning mõnede inimeste jaoks ka soovunemlikkusest. Õhus oli imalat lämbust, segatuna roosalise ootusärevusega.
Kõik juhtus kiiresti. Blitzkrieg vääris oma nime. Nad ilmusid vanadekodudest, lipud lehvimas, juuksed heiklemas, kepid õrritituslikult püsti, ratastoolidest väänatud sõjanuiad kurjalt õhku lõhestamas. Täpsest põhjusest nagu ei saanudki täpselt keegi aru. Olevat üles kaevatud kellegi vanurite eestvõitleja säilmed, et teisaldada need maantee äärest pargipingi lähedale. Aga seal ju oli nende kaasvõitleja kondid igapäevaselt palju lähemal...
Nende näod olid äravahetamiseni sarnased. Kivistunud, lohku vajunud, kortsud üleöö süvenenud, ning nahk kaotanud igasuguse värvuse peale karjuva betoonhalli. Nende raev oli kummastav ja magneteeruv, robotlikult ühtlases rivis, kuiva häälega mingis segases keeles kiunudes, veeresid nad üle haljasplatside ja parkide, purustades laviinina kõik ette jääva. Nad rüüstasid jalgu jäänud kaubanduskeskused, peksid sisse sigaretiputkade aknad, võttes kaasa ning krabades hommikumantli hõlmade vahele Pere ja Kodu ning Videviku viimaseid läikivkaanelisi numbreid. Nende mass näis lõppematu ja peatamatu. Ühtlase lainena lõikasid nende rivid läbi kumminuiade, kilpide ja kiivrite luited, rulludes neist üle, jättes need abitult sõlmekeeratuna seljataha vedelema ja kibedalt kiruma.
Sama äkistelt lõppes kõik.
Nad olid ühtäkki vajunud tõusvasse päikesesse. Maha jäid purustused ja šokeeritud rahvas.
Muutused tulid pea sama äkitselt. Üleöö muutus sõnavara, isegi inimeste tavaline hääletoon.
„Neist“ räägiti tasakesi, pea sosinal, häält maha surudes. Kasutati kõiksugu hüüd- ja tuletis- ja uusmõisteid. „Neid“ mainides vaadati kilavil silmil enda ümber, korraks heideti pilk kaasvestleja silmi, ning suruti siis see kähku uitlevalt kõrvale. Seevastu patriotism arenes nagu pärm ahju kõrval: ühtäkki kougiti kuurialustest välja sinna hallitama jäetud rohelis-must-punased trikoloorid, õpiti kiiruga ära riigivande kolm esimest salmi. Igaühe kuuerevääril leidis koha pisikene „me olme sinuga, juht“ pross.
Korstendest väljusid patriootlikult meelestatud vabatahtlike korrakaitsjate salgad, kes igal jõudehetkel neile tasuta jagatud hantlitega musklit kasvatasid ja hurraa hüüdeid harjutasid. Skeptilisest ja mitteusaldavast rahvast sai üleöö ühte heitev mesilaspere, igaühel pisikene astel vaenlase valmiduses ootusvalmist võbeles.
Kritiseerimine polnud ühtäkki enam moes, või, mis ma räägin, see oli kohatu, teotuslik akt.
Sest. Juht tõi ju rahva ühte, lubades neid kaitsta viimsepäeva ja –hingetõmbeni. „Ei iial enam“ muutus ülipopulaarseks lööklauseks, mis pandi laulu sisse, mida iga rahvaliige vahetpidamata ümises. Vähesed mittenõustujad- käputäied „ühiskonda oma uurimisobjektiks pidavad“ „teadlased“, mõned joodikust ja elust võõrandanud õpetlased, niisama värdjatest logelejad ja raamatusõbrad varustati igavese reeturi ja vaenlase käsilase sildiga. Õigustatult. Kamoon, ei! neid ei kiusatud ju taga, neid ei heidetud vanglasse mädanema, jumala pärast, neile ei kihutatud kuuli selga (kuigi, arvestades seda, millal nad otsustasid oma sisemise ja tõelise olemuse/meelsuse paljastada, poleks see võib- olla barbaarne ju olnudki), ei, ei, ei... neid lihtsalt ignoreeriti, vaadati pisut kõõrdi, näidati näpuga ja neid sunniti oma ametikohtades siniseid mütse kandma. Riigiteenistujatest vaenlase käsilased muidugi tehti kiiresti üleliigseteks.
Olge mõistlikud, kõik oli heaks kiidetud, küsitlused näitasid, et juhi populaarsus tõusis, kasvas ja kiirenes, lüües rekordi rekordi järel.
Situatsioon muidugi oli tõsine ka. Loomulikult polnud juttugi, et keegi võiks hakata meelsust avaldama. Tule taevas appi, uut mässu ja sellega kaasnevaid purustusi tuli vältida. Toetust võis (vaikselt) muidugi avaldada, seda küll valitsevale riigikorrale, ja selle garandile-juhile. See ei pannud riiki eksistensiaalsesse ohtu, vaid väljendas muret oma kodumaa puutumatuse eest. Vastuseis aga tähendaks provokatsiooni, lubamatut punase joone räiget rikkumist, mis oleks sütitanud vanakodu keldrid uue vihkamisega.
Kes julgeski oma avalikus kohas mõne sigadusprovokatsiooniga hakkama saada- näiteks tuututas lapsevankri külge seotud hoiatuspasunat, kui möödus juhi suure portree alt- seda saadeti manitsema riigi parimad ja eeskujulikumad korrakaitsejõud.
Me peame heitma nõnda ühte!!! Kes ei heida, kirjutagu end välja või viskame sinu eest! Ajad on ärevad! Vandenõu ei hoiata ju end hüüdega!
Elu läks edasi, kahju taastati aeglaselt, meediakädistamise saatel. Õhus püsis veel pinget, riigiaparaat ei väsinud seda meelde tuletamast. Inimestele isegi meeldis. Kord oli majas. Rahva eest hoolitseti. Viimaks.
Oli saabunud usk, et keegi, keegi seal üleval tõesti ei tee vigu, ei eksi, ei tagane.
Mingi hetk ei mäletatudki, mis tähendas võimu kritiseerimine, üle meie valitses meeldiv konstruktiivsus. Polnud enam nii ebameeldivat riigijuhtide omavahelist sõimlemist ja sopaga ülevalamist. Polnud enam ju kellegagi sõimelda. Vastased olid maadligi või kolinud oma „tõelisele“ kodumaale. Interneti mõnitamiskampaania patriootlike kodanike poolt oli küpsetanud oma meeldivad viljad. Rahval oli parem, polnud vaja otsustada, selle eest hoolitses eksimatu käsi sinu enda eest.
Oli soe, muretu ja kuiv tunne.
