Nõkutaja

M. läks jälle kooli. Üle pika aja. Sest oli vaja. Ei midagi rasket, ei midagi kerget, üsna sama, mis kunagi ülikoolis või keskkoolis. Vedas ennast ka trööstitu ilmaga loengusse, silmad vihmast klaasunud ja näpuotsad telliskivipurused. Praktika oli muidugi raskem, sest ta ei viitsinud eriti kodus end ette valmistada, kuigi oleks pidanud. Ühesõnaga, väga tavaline, ammu kuuldud ning ajakirjadest loetud lugu.

Tema õpetaja oli üsna erakordne. Igatahes, kui ta pidi oma õpetajat kellelegi kirjeldama, alustas ta just selle sõnaga „erakordne“. Sest tema „erakordsus“ seisnes kõige tavalisemate klišeede ruudustamises, heal päeval ka kuubistamises. Kujutage vaid ette õpetaja-instruktorit, kes peab kahekümnele-kolmekümnele pool- ja täiskasvanule selgeks tegema teatud teooria aluseid. Pange korraks silmad kinni: annan ette, et ta on mees, kolmekümnendates või neid lõpetamas. Üksik (või nii ta vähemalt halvasti varjavalt sagedasti mainib).

Koorub ju laugude all, et ta võiks olla selline pükniline mees, või noh, tugevas ülekaalus. Tungiva silmavaate ja terava naeratusega. Muidugi, lõpetanud kiitusega kõikvõimalikud naljaakadeemiad, kus õpetatakse „kildu viskama“. Mida anaalsemad, seda viietärnisemad, mida rassistlikumad, seda vaimustavamad, mida šovinistlikumad, seda suurepärasemad. Tavaline, jällegi. Kahemõttelisus on tema imminentne paremsirge, mida ta sageli tarvitab. Või olgem ausad, kahemõttelisusest on sageli lahutatud üks ja mõttelisusele lisatud värvikas reaalsus.

Selle juures ei tule tal iseenesest mõista kunagi puudust lugudest, mis temaga millagi ajaloos on juhtunud. Eriti just tema ja mõne naisterahvaga, kellel on armukade mees, kes omakorda oli trennis, kui sportlastele mõistust jagati (üks tema lemmiklausungitest). Ja ta segab neid oma vaimuandeid pedagoogilise autoriteediga, meisterdades iseeneseslikus vaimustuses kerkivat tainast, mis õpilastele peaks juba enne ahju panemist kiusliku ahvatlusena mõjuma.

Võite silmad lahti teha ning kogu selle ülal loetletud omadustejada ruutu võtta. Ja seejärel kuubistage tulemus.

Kuid tema pole Mi (e Meelis-) tegelane või tähelepanusse rüütatud kangelane. Tema tähelepanu on jäägitult jagunud vaid Nõkutajale. Pisikesele inimesele (sugu pole siinkohal tähtis), kes igas tunnis/loengus meie õpetajale ennastunustavalt kaasa elab. Seda ei saa siiski nimetada kaasaelamiseks, vaid seeselamiseks. Ta silmad voogavad õpetaja igemetsse ning kõrvad ühtivad tema huultega. Igale naljale õpetajalt kostub tema suust vastuseks kergendatud naljaohe, lõtvub tema põsesarn ning suunurgad tõusevad u- kurviliseks. Kahemõttelist juttu kuulatas piidleb ta vilavail silmil vastassugupoole esindajaid, pilgutades (tihti seesmiselt) neile osaval-kavalal ilmel silma ning hääletult näomoonutatuste abil sõnades, „kas pole mitte ilgelt tore ja lahe lookene! peenelt kahemõtteline, ah?!“ Tantsu- või ergutustüdrukuna suunab to kogu oma sisemise imetluse õpetaja poole, kiites teda kui suurt atleeti äsjase üli-mega-!pingutuse eest.

Aeg-ajalt, õpetaja asjaliku jutu peale, liigub tema peakene ühtlaselt üles ja alla, kuid mitte rütmiliselt, vaid nõkutades. Nõkutamise kiirus on ideaalses vastavuses õpetaja jutlemistempoga ning mõne tuttava mõiste kuuldes muutub nõkutus eriti sügavaks, tema teravatipuline lõug puudutab siis põhjalikult kondist ja valget kaela, ninast kostab kohinat ning keele abil formeerub tunnustav-kinnitav „muidugi“.

Mõnikord on Nõkutajal ka ülim õnnehetk. Nimelt, Õpetaja armastab esitada ma-tean-et-keegi-teist-ei tea-aga-mina-jällegi-sest-olen-alati-teadnud küsimusi. M.i Nõkutaja muutub ühe hetkega ärevaks: huuled muunduvad vannitoruks, nägu lööb õhetama, niisked peopesad asetuvad tihkelt lauale ning hingamine muutub kiireks. Silmadega õpetaja pupille puurides vastab ta üllatavalt enesekindlalt ning alati korrektselt ja paremale ja vasakule vilguvad sekundilised pilgud. Nõkutaja neelatab, neelates alla õhus rippuva „ähh, lihtne, elementaarne!“

M. ei suutnud veel murda Õ ühesuunalist suhet nõkutajasse. Talle tundub, et see on vormiroog, kus kihtidena on salajast rahulolu, halvakspanu, ükskõiksust, uudishimu, ahastust, tänutunnet, võidukust, kergendust, rämedust ning lõputut-lõputut tülgastust.

M. läheb koju ja viskab ahju Le Boni, Elias Canetti, Jose Ortega y Gasset’i, Payne’i, Griffini jne jne. Tal on korraga lahendus käes. Lugu on lihtsam- võti näitel põhinev. M. võtab paberi ja kirjutab: nii, ruudustame ja siis omakorda kuubistame kaks nõkutajat. Siis veelkord kuubistame ning ruudustame. Veel, veel... ja veel. Anname neile nüüd koha, hetke võimaluse ja õiguse...

Kinnisidee

Inimestel on teatud perioodid, mil nende aju on mässitud ühe gigantse mõtte sisse. Tihkelt ja ühtki pilu jätmata on see mõttejupp end laotanud üle tähtsaima tajumis- ja reageerimissensori. Otsekui suhkruvatt valge kepi otsas, kõike enda ümber kleepiv, tüütu ning pudelikillu valgust varjutav. Ahvatlevana on ta end puust autotreileri aknast sinu silmadesse veigelnud ning end alasti rindadena ahvatlenud. Odav, aga sellegipoolest lummav. Kiusatuslikult lihtne on ta sealt üles korjata ja oma vasest ja higist läbiimbunud seitseteist münti lõhenenud pihku laduda.
Nagu kõikide pealiskaudsusega end ehtivate asjade juures, saab ka siin omastatavast omaja. Kiiresti istutab kinnisidee end sinu aju sügavaimasse urgu ning paljastab oma üha kasvavad kombitsad. Kinisideelik hiigelkalmaar ei kohtagi vastupanu, sest passiivsus on tema pärm ja proteiin, mida õgides ta jõudu juurde hangib.
Inimene vangub, et lõpuks langeda. Tema võrkkest raamub ühe kinnisidee imepeene kombitsaga, ja armetud katsed vastu hakata on juba selle lootusetuses hukule määratud. Vankunud ning kukkunu ei valuta, kannata, elavdu ega mäleta. Tuimus vallutab ega peatu, võõpav sült vaid väriseb, kuid ei mõrane.
Minu kinnisideeks on sotsiaalteadlase allakäik. Mehe, kes kunagi lootusrikkalt diplomit rinnale surus ja kommunikatsiooniterminitestja -teooriatest kubisevas reklaamimeres oma esimest koha jahtis.
Järgmine pilt. Kollased hambad, elavhõbedane näpuots, sigaretisuitsune habemetüügas. Edukast õpetlasest on saanud mister anonüümsus, kelle ülesandeks on mängida Tavalist Meest. Jah, just tema on see, kellele otese tema silmade all pesupulbriteste tehakse.
Tavaliselt pole tal muidugi palju tööd, kuid tema suurim pluss oli tema olemusse sisse kirjutatud tähelepandamatus, tavalisus, mis lubab tal oma teatud piirides ära elada. Ta ei tekita otsest õõva ega ka sümpaatiat, ta sulandub massi ja on massiga orgastiliselt üks.
Tema tavalisuse reputatsiooniga on täiuslikus harmoonias tema peiduurgas, kus kollasel tapeedil olid rusikasuurused rasvaplekid, kardina otstarvet täidab vana tolmumantel, raamatutest jalgadel seisab kollane ja viltu vajunud lauaplaat, mille peal lösutab röhkiv ja traatidest pungil vana raal. Laualina asemel on viis-kuus ajalehte, mille pealkirjad on tomatikaste juba möödunud aastal laiali ajanud.

Muidugi oli tavalisel mehel oma leivapäev. Valimiste eel helises tema telefon neli korda kolme minuti jooksul, uksele kostus sageli nõudlikku koputust ning ta pakkus korralikkesse ülikondadesse mähkunud ja vinnilistele noormeestele kõrva kaotanud tassist odavat teed. „Kullasajuks“, nagu ta oma kaduma kippuvas fantaasias oli selle perioodi nimetanud, oli ta kogunud hulga inkognitosid, mis tiinel ajal käiku läksid. Ants Tamm, Leida Pärn, Zoja Samsonova jne jne. Neid nimesid endale laubale kleepides, kehastus ta ümber kitsikuses vaevlevaks pensionäriks, kes keskturul olevat üht poliitikut näinud mullaste kartulite peale nina kirtsutamas; ta maskeeris end pooleli jäänud kõrgharidusega katlakütjaks-geeniuseks, kes manas lokkavat populismi; kõndis lossiesisel puulabidast tehtud plakatiga „Toompeal elab kõrge saks, kes on rahva rahast paks!“; õiendas lihtkodanikuna arveid poliitiliste vastastega pea kõikides kriitpaberist parteiajalehtedes ning istus innukalt nina nokkides valijatega määratud kohtumistel, käsi pikalt üleval, et esimesel võimalusel sõna võtta.

Mis on selles kinnisidees nii lummutavalt seksikat? Miks on ta mähkunud mu mõistuse kui vasetraat elektrimootori?

Popp vastus on, et ma ei tea.

Aga ma ei jäta kunagi võitlust, et uurida välja, kuidas käivad alla bioloogid, hüdroloogid, puhastusteenistujad, korstnapühkijad, müügijuhi abid, letiteenindajad, keavetööde insenerid, autojuhi abid, ornitoloogid, lavastajad, veinidegusteerijad, moosekandid.