Pealekäimiste top 3

Pealekäimiste top 3

Miskipärast alustatakse „toppide” ettelugemist alati tagantpoolt, et säilitada kuulajaid/vaatajaid liimil hoidev pinge. Siiski võiks ju igasugu edetabelite teadvustamist teha juhuslikkuse printsiibil. Et nüüd, joujoujou, tuleb meie edetabeli 17. koht! Peale seda reklaam ning esitlusele jõuab (paus)....4. koht!
Teadmatus on üks kindlamaid tähelepanu saavutamise relvi. Inimesed, kes avariipaikadel parvedena oma kaelu koogutavad, pärivad alatihti oma naabrilt: „mis juhtus?”. Ning pole midagi jubedamat, kui vaadata filmi, mille lõpplahenduse sulle sõber/tuttav kõrtsis ära rääkis. Või käib ordnung ja teatud korraarmastus teadmatusest eespool?

Igatahes, siit koorub välja pealekäimiste top 3

Koht 2. R. oli vähene poeskäija ja kindla rutiiniga kodanik. Ostis seda, mida vaja, minimaalselt, sest ei viitsinud kilekotte käes tassida. Ausalt öeldes tundus talle see alandav: liputada tänaval ringi läbipaistva kilega, millest paistavad makaronid segatuna tuunikalakonservi ja aluspesuga. Seetõttu pidi ta üsna tihti poodi külastama. Kuid ühte asja jälestas ta veelgi rohkem kui sihitut tarbimist: igasugu tarbimiskaarte e kliendiraamatukesi, seda tükikest saatanlikku plastmassi, mis inimestel kenasti rahakoti vahel sagedasti nähtavaimasse sahtlisse oli säetud. Vastkusest pidi ta sageli järjekorras silmi peitma.
Sellest polekski midagi maailmapõrutavat sündinud, kui ühtäkki ei oleks iga jumala kassiir temalt ostu eest tasuda püüdes mingit P*****kaarti nõudma. Tasapisi see nakkusaigus näis süvenevat. Raviks kasutas R algul automaatset tervitussõna ennetavat pearaputust. Kuid poemüüjad/kassiirid ei saanud temast sageli aru, nad arvasid, et klient on äkki kurtumm, nokutab närvihaigustest niisama peaga või lihtsalt ei saanud nende küsimustest aru. Juhtuski, et P****kaardi olemasolu kontrollivat küsimust kas korrati veelgi valjemini või veelgi püüdlikumalt. Kõik see viis vaese Ri meeleheiteni.
Olles kaotanud lootuse, astus ta klienditeeninusleti juurde ning täitis vaba kätt taskus rusikasse surudes formulari. Ta paiskas letile higise sajakroonise ning peitis läikivalt irvitava plasti põuetasku.
Koju jõudes nuttis ta jõuetust ning saamatust vihast. Vihapisarad olid kuidagi soolasemad, ning ei tahtnud põskedelt maha voolata. Võttes plasttüki oma pluusitaskust, surus ta selle endale sügavale hambusse, tagus ohjeldamatult rusikaga vastu pead ning näris, näris, näris...
Ta ei olnud suutnud pealekäimisele vastu seista.

Koht 1. H. oli lahke tüdruk, andes kõike hea meelega. Muidugi, mitte kõike. Inimesel on õigus ju teatud võõrandamatutele asjadele. Kuid H. ei talunud mangumist. Ta jälestas põlvitamist, higistavat anumist, nutvat kaeblemist, küsivat ihalust. Tihti ei suutnud ta iseendale tunnistada, et mangumisele järeleandmine on tegelikkuses lumepalliefekt. Nõrka pekstakse ju sellepärast, et ta on nõrk. Aga mangumise vihkamine käis ratsionaalsusest üle. Seljamatt saavutatud, oli ta sunnitud järgi andma külameeste, traktoristide, harjuskite, metsameeste, bemmimeeste, hangijate ja tsillijate painajalikule anumistele.
Temast sai kiiresti paaria. Väljatõugatu. „Näed, lits!”, sosistasid kangialused võõristavalt. „Näed, püksikummitu!”, põlastasid kaledad peiduurkad.
Ta peitis valgeks tõmbunud näo punetavasse kätesse. Tal oli häbi, aga ta ei suutnud pealekäimist taluda.

Koht 3.
U. klõpsutas teleripuldilt läbi erinevaid televisioonikanaleid. Neid oli muidugi palju, ta oli just lasknud neid lisada.
Ta keskendus neljaks minutiks uudistele, kus raketid olid purustanud elamuhoone, veri pritsinud ühele päästemeeskonna liikmele otse habemesse, muutes selle õrnalt hõbepunaseks, ta üritas aru saada mageerootilisest saksa põnevusfilmist, kus ahne abikaasa oma armukest köögikääridega ähvardas, ignoreeris siis ebaõnnestunult reklaami, kus suurte pruunide huultega naine talle kutsuvalt näpuga viipas, mõistatas seejärel, kui vana võis olla inimene, kes saatis tutvumissaatesse sõnumi, et „tervitaks oma sõpru ning tutvuks mõne laheda kutiga”, jälgis hardunult, kuidas neli ühte majja suletud missikandidaati üksteise rinnaümbermõõtu arvustasid, huvitus, kui palju maksavad digikaamerad vastavatud uues ostlemiskeskuses, vahetas automaatselt kanalit, kui kuulis sõna kodanikuühiskond, neelatas kuuldavalt, jälgides tugevalt meigitud kahte naist teineteist altpoolt hõõrumas ning piideldes meelalt seda kõike jälgivat meest, vahtis kustunud ilmel viigipükstes noorukit, kes püüdis pisikest valget palli mingi kepiga kuskile auku toimetada, ja võttis teadmiseks, et lõvid elavad patriarhaalsetes kogukondades.
U vajus unne.
Ta ei suutnud aga vastu panna televiisori kustuvale palumisele. Ta eemaldas kineskoobi ning liitus maailmaga, kus kõik näiline oli tõsi ja vastupidi.
Ta ei suutnud illusoorsuse pealekäimist ignoreerida.

kõle naer

Ta vastas täielikult meie tavalisele arusaamale õpetlasest. Hallinev ja kindlameelselt kiilanev pea, sarvraamidega pluss-seitsmesed prillid, punetuv ja esiletungiv nina, kolletuv tüügashabe ja justkui treipingil teritatud hambad. Ta rääkis susisevalt, neelates alla L- tähti ja vilistas V-i. Peopesad olid tal tubaka mudimisest lõhenenud ning hakanud habemega samasugust värvi omandama.
Ta koputas piibu vastu põrandat tühjaks ja jätkas:
„Imelik nimi sul...Patsient... Igatahes, räägi mulle veel sellest eesmärgiseadmisest ja eesmärkide lõppemise teooriast, ma ei saanud päris hästi aru”
„Vaadake, härra õpetlane, minu mahatma-kuub. Iga inimene elab kujutelmas, et on olemas teatud sisemised eesmärgid, mille markeerimine loob omaette teekaardi, moodsamas kõnepruugis road-mapi. Mulle meenutab see natuke hansu ja gretekese lugu, kus oma jalajälgedesse poetatud leivapuruke peaks näitama teed. Nende puhul vist küll tagasiteed, meie räägime siin tulevikust. Aga milles siis probleem? Mul on iga päevaga üha rohkem tunne, et vahetusse on läinud mõisted „minu” ja „minule”. Täpsemalt, neil puudub vahe. Kõiksugu eesmärgid on meile üha rohkem ette antud. Gramscilik pealesurutud ideoloogia on valitsev. Seesama klišeelik simulaakrum on kaevunud sügavamale, kui ma enne arvata osanuks. No lepime siis kokku, et inimese eesmärgiks peaks olema see palju kirutud õnn. Ja kohe komistame küsimuse ette selle defineerimisest. Laseme silmad kinni ja püüame ette kujutada, mis on õnn. Silme ees hakkavad sähvima märksõnad. Kuid need pole genuiinsed, vaid sinusse väljaspoolt surutud. Ma loen lehest ühelt leheküljelt, et õnn on see kui saad sõita reisile ja unustada töömured. Ma sulgen lehe ja keeran lahti teleka, kus õnn on totaalses muutumises olevas välimuses. Ma virutan puldi seina ning astun tänavale, kus õnn paiskab näkku mulle prügikastidelt vastu kiravatest sokolaadijäätistest. Ma räägin sõbraga ning õnn paistetab üles hoopis täiuslikus kaaslases. Ma püüan siis neid neid teadvusest välja lülitada. Edasi. Aga isegi sügavaimatest kohtadest sobrades ei jää näppu mitte midagi, mis poleks juba ekspluateeritud.”
Ta jätkas, „nüüd jõuangi asjale lähemale. Tuum hakkab kooruma, kuid sealt avanev pilt ongi mind teie juurde toonud. Ma alustasin oma seanssi kirjeldusega, et näen igal ööl unes ainult sõda. Vaatan sõjafilme. Ei, küsimus pole relvafetisismis. Ega ka võimus-see on vast üks elavamaid hirmu faktoreid, millega meid püütakse iga päev võrkudesse. Vaadakem USA välispoliitikat... Ohh, ma tunnen, et laskun jälle triviaalusesse ning see pole mu eesmärk. Tehkem Paus"
Lonksates siirupit mahlaga, ta jätkas: „ jah, küsimus on vaid sõja kui kõige algelisema eluvormi lihtsuses, mis mind peibutab. Sõda nivelleerib ja nühib maha kõik tänapäeval sinna kunstlikult juurde lisatud projektiõnne mügarikud. Alles jääb vaid üks kindel eesmärk- ellu jääda. Sa ei mõtle, et kas suudaksin maksta korterilaenu, mida homme klubisse minnes selga panna, mis oleks hea tutvustamislause, ülemuse tattipritsivast kõnest, koosolekuprotokolli puudulikkusest, tööintervjuudest, krediitkaardiarvest. Sa lihtsalt tahad hoiduda sarpnellitükist, mis lõikaks maha su vasaku käe.”
„Huvitav... "
Õpetlane tõusis otsustavalt püsti, paisates ühe äkilise liigutusega laualt maha krapp-raadio. Temas oli langilikku otsustavust.
"Ausalt öeldes, mr Patsient, te ei vaja ravi. Tõuske üles, seiske ühe jalaga tooli peale, võtke parema käega kinni vasakust kõrvast, ja viskuga täielt hoolt põrandale! Ma võiksin teile endale siin oma kohvkruusiga pähe valada. Te tulete siia ja lõugate mingisugusest totalitaarsest ideoloogiast, kaeblete mingis maailmavalus, et (post)materialistlik surve vajutab teid põlvini väljamõeldud õnne diskursusesse. Hüplete mingite võõrväljenditega, luues endale silme ette dostojevskilikku kannatajat-ohvrit. Projitseerite "kannatusmina" minu vastuvõtutoa kusesele põrandale. Ehh, te olete ise üks suur klišee, iseenda imetluse võrdkuju! Anute mingit maailmavaluliku märtri tiitlit, mangute tähelepanu ning peate end mingiks kuradi intelligendiks, kes on selle maailma jaoks liiga suur. Kasvage üles või taandarenege maapeale ! Teie süljest, mis te siin pritsiste, ei saaks ümbrikutki niisutatud. Fakk, tarbige või ärge tarbige, elage või surge, olge õnnetu või õnnelik, mida perset see minu, meie, ühiskonna probleem on? Defineerite siin õnne, ilutsete ja ilatsete! Võtku sind Muhamed ja tema karikatuur!”

Toimus lüheldane kähmlus. Mõlgiti kulmud ja lõiguti silmi. Hekseldati igemeidja sammuti varbaküüntel. Sajatati.

Suur Lavastaja tõusis püsti. Ta plaksutas ennastunustavalt. Lühtrite poole kerkis tühi, kõle ja nii maniakaalselt kajav naer.