Sonetimasin
Pole kena taguda maaslamajat, sest neeruhaigele matkasaapaga makku virutamine on „tõupuhta” kurjuse ja südametuse värvikas näide. Siiski seda tehakse, järjepidevalt. Ja täna on vist jällegi minu kord: võtan välja kingalusika ja nöörin oma saapad kinni.
Paar aastat tagasi taaskonstrueeris Märt Väljataga sonetimasina. Tegu osutus prohvtelikumaks kui esialgu arvatud, sest idee on ammu kandunud ahistavatest poeesiapiiridest välja, saades osaks igapäevasest ajakirjanduse tegemise rutiinist. Kes küll veel usub, et on olemas ajakirjanikud? Et neil on telefonides oma varjatud allikad, kes poetavaid vihjeid, mille lõhna taga ajades jõutakse raputavate skandaalideni ja paljastusteni? Et tulemusteni viib järjekindlus ja analüüsivõime ? Et ajakirjandus peegeldab, vahel lihtsustatult, meie igapäevaelu ja ühiskonna toimemehhanisme? Et ajakirjandus harib jannsenlikult kodanikke, kelleta demokraatia ei saaks hakkama?
Kõik on palju lihtsam ja samas keerulisem. Ajakirjandus sünnib omamoodi sonetimasinas, tänapäevaselt sonetimasina arvutiprogrammis. Aasta alguses sisestatakse keerulisse masinavärki teatud mõisteid ja märksõnu, mida vastavalt kirja pandud programmikeel iga päev üha uutesse ja uutesse seostesse asetab, sidudes need lauseteks, lisades nende vahele teatud side-, tegu- ja omadussõnu. Iga kuu alguses tehakse korrastavat update`i: hapuks läinud nimed eemaldatakse (ajutiselt) ning listakse uusi.
Nii on olemas teatud hulk nn kohustuslikke sõnu, mis ei kao iialgi ja esinevad vaid kindlas järjekorras ja seoses: poliitikud, ahnus, seks, naised, raha; alkohol,noored; korruptsioon, narkomaan, venelane jne jne. Aga ka hooajalisi: eurovisioon, jalgpall, valimised, Euroopa Liit. Viimastega on eriti lihtne: süsteemiadministraatorid peavad vaid igal aastal oma kalendritesse tegema punased rõngad kindlate päevade ümber ning vastavad märksõnad süstitakse kella kukkudes süsteemi.
Suurim raskus seisneb uute märksõnade lisamisel, st nende väljamõtlemisel: Farmi-, Bussi-, Tissi- DJ Ryan Angeloste, chillimise, hangamiste jne eesliidete ja uute mõistete väljamõtlemise ja arendamise eest vastutavad intellektuaalid e „toimetajad”, kelle ajurünnakute tulemusena moodustub kaust uute märksõnadega, mis ulatatakse patsiga adminstraatoritele.
Unustage ära kogu see mulin ajakirjanduse sotsiaalsest tagasipeegeldusest ja hariduslikkusest. Ajakirjandus on masinavärk, mis tõde (ja iseennast) konstrueerib. Juhuslikkusel ja tegelikkusel pole enam kohta, põnevus on asendunud tuima weberliku tehnokraatiaga: „loovtoimetajad” töötavad välja-adminstraatorid sisestavad ja hooldavad-programmeerijad tegelevad süsteemi mugavamaks ja töökindlamaks muutmisega.
Aeg-ajalt nagu keerulistes programmides ikka, tekivad anomaaliad. Intellektuaalid väsivad, adminstraatorid teevad näpuka, programmeerijad muutuvad üleolevaks. Esile pääsevad „intellektuaalid”, kritiseerijad. Nende „bugide” väljajuurimine on lihtne, intellektuaal-viiruse vastu aitab antiviirusprogramm, mille kirjutamiseks kõlbab labane, kuid efektiivne võte: isikunimi tuleb seostada mõne ostetava märksõnaga: joodik, liiderdaja, purkisittumine, sotsiaaldemokraat, kommunist jne. Töötab isegi paremini kui „delete”.
Paar aastat tagasi taaskonstrueeris Märt Väljataga sonetimasina. Tegu osutus prohvtelikumaks kui esialgu arvatud, sest idee on ammu kandunud ahistavatest poeesiapiiridest välja, saades osaks igapäevasest ajakirjanduse tegemise rutiinist. Kes küll veel usub, et on olemas ajakirjanikud? Et neil on telefonides oma varjatud allikad, kes poetavaid vihjeid, mille lõhna taga ajades jõutakse raputavate skandaalideni ja paljastusteni? Et tulemusteni viib järjekindlus ja analüüsivõime ? Et ajakirjandus peegeldab, vahel lihtsustatult, meie igapäevaelu ja ühiskonna toimemehhanisme? Et ajakirjandus harib jannsenlikult kodanikke, kelleta demokraatia ei saaks hakkama?
Kõik on palju lihtsam ja samas keerulisem. Ajakirjandus sünnib omamoodi sonetimasinas, tänapäevaselt sonetimasina arvutiprogrammis. Aasta alguses sisestatakse keerulisse masinavärki teatud mõisteid ja märksõnu, mida vastavalt kirja pandud programmikeel iga päev üha uutesse ja uutesse seostesse asetab, sidudes need lauseteks, lisades nende vahele teatud side-, tegu- ja omadussõnu. Iga kuu alguses tehakse korrastavat update`i: hapuks läinud nimed eemaldatakse (ajutiselt) ning listakse uusi.
Nii on olemas teatud hulk nn kohustuslikke sõnu, mis ei kao iialgi ja esinevad vaid kindlas järjekorras ja seoses: poliitikud, ahnus, seks, naised, raha; alkohol,noored; korruptsioon, narkomaan, venelane jne jne. Aga ka hooajalisi: eurovisioon, jalgpall, valimised, Euroopa Liit. Viimastega on eriti lihtne: süsteemiadministraatorid peavad vaid igal aastal oma kalendritesse tegema punased rõngad kindlate päevade ümber ning vastavad märksõnad süstitakse kella kukkudes süsteemi.
Suurim raskus seisneb uute märksõnade lisamisel, st nende väljamõtlemisel: Farmi-, Bussi-, Tissi- DJ Ryan Angeloste, chillimise, hangamiste jne eesliidete ja uute mõistete väljamõtlemise ja arendamise eest vastutavad intellektuaalid e „toimetajad”, kelle ajurünnakute tulemusena moodustub kaust uute märksõnadega, mis ulatatakse patsiga adminstraatoritele.
Unustage ära kogu see mulin ajakirjanduse sotsiaalsest tagasipeegeldusest ja hariduslikkusest. Ajakirjandus on masinavärk, mis tõde (ja iseennast) konstrueerib. Juhuslikkusel ja tegelikkusel pole enam kohta, põnevus on asendunud tuima weberliku tehnokraatiaga: „loovtoimetajad” töötavad välja-adminstraatorid sisestavad ja hooldavad-programmeerijad tegelevad süsteemi mugavamaks ja töökindlamaks muutmisega.
Aeg-ajalt nagu keerulistes programmides ikka, tekivad anomaaliad. Intellektuaalid väsivad, adminstraatorid teevad näpuka, programmeerijad muutuvad üleolevaks. Esile pääsevad „intellektuaalid”, kritiseerijad. Nende „bugide” väljajuurimine on lihtne, intellektuaal-viiruse vastu aitab antiviirusprogramm, mille kirjutamiseks kõlbab labane, kuid efektiivne võte: isikunimi tuleb seostada mõne ostetava märksõnaga: joodik, liiderdaja, purkisittumine, sotsiaaldemokraat, kommunist jne. Töötab isegi paremini kui „delete”.